Demokraatia videvik

Originaali tiitel:

Anne Applebaum

Twilight of Democracy

The Seductive Lure of Authoritarianism

Doubleday

2020

Copyright © 2020 by Anne Applebaum

© Tõlge eesti keelde. Tõnis Värnik, 2021

Toimetanud Leino Pahtma

Korrektuuri lugenud Eda Posti

Kaane kujundanud Britt Urbla Keller

ISBN 978-9985-3-5257-1

e-ISBN 9789985353400

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Meie aeg on poliitilise viha intellektuaalse organiseerumise ajastu. See on üks peamisi asjaolusid, mida inimkonna moraali ajaloo puhul tähele panna.

Peame leppima tõsiasjaga, et niisugune mäss modernsuse vastu on lääne ühiskonnas varjatud kujul olemas … selle segane, fantastiline tegevuskava, selle irratsionaalne ja mittepoliitiline retoorika kehastavad täpselt niisama ehtsaid püüdlusi … nagu on teistegi ja paremini tuntud reformiliikumiste püüdlused.

I

Vana-aastaõhtu

31. detsembril 1999 panime pidu. Üks aastatuhat oli lõppemas ja teine algamas ning kõik tahtsid seda tähistada, ja kui võimalik, siis kusagil eksootilises paigas. Meie pidu vastas sellele tingimusele täielikult. Pidasime seda Poola loodeosas Chobielinis väikeses mõisamajas, mille minu abikaasa koos oma vanematega oli kümne aasta eest ostnud – telliskivide hinnaga –, kui see kujutas enesest lagunevat ahervaret, mis oli tühjalt seisnud 1945. aastast saadik, mil eelmised omanikud sealt Punaarmee eest põgenesid. Olime jõudnud, ehkki väga aeglaselt, suurema osa hoonest taastada. Maja polnud 1999. aastalgi veel täiesti valmis, aga sellel oli uus katus ja suur, värskelt värvitud ning veel täiesti sisustamata salong, mis sobis täiuslikult peosaaliks.

Külalisi oli igasuguseid: ajakirjanikest sõbrad Londonist ja Moskvast, mõned nooremdiplomaadid Varssavist, kaks New Yorgist kohale lennanud sõpra. Kõige rohkem oli aga poolakaid, meie sõbrad ja minu abikaasa Radek Sikorski – kes sel ajal oli Poola paremtsentristliku valitsuse asevälisminister – töökaaslased. Oli ka kohalikke sõpru, mõned Radeki koolivennad ja hulk sugulasi. Kohal oli ka käputäis nooremapoolseid poola ajakirjanikke – kellest keegi polnud küll kuigivõrd tuntud – ning mõned riigiametnikud ja üks-kaks väga värsket valitsuse liiget.

Enamiku meist võis laias laastus lahterdada sellesse üldisesse kategooriasse, mida poolakad nimetavad parempoolseteks – konservatiivideks, kommunismivastasteks. Ent sellel ajaloohetkel võinuks enamikku meist nimetada ka liberaalideks. Vaba turumajanduse liberaalideks, klassikalisteks liberaalideks, võib-olla ka thatcheristideks. Koguni need, kelle seisukohad majanduse asjus polnud kuigi kindlad, uskusid demokraatiasse, õigusriiki, arvetesse ja bilanssidesse ning Poolasse, mis oli NATO liige ja astumas Euroopa Liitu, Poolasse, mis oli juba nüüdisaja Euroopa osa. 1990. aastatel tähendas parempoolne olla just seda.

Peo korraldus oli mõnevõrra ebaühtlane. Poola maapiirkondades 1990. aastatel niisugust asja nagu catering ei tuntud ja nii tuli minul ja mu ämmal moorida mitu katlatäit veiseliha ja grillida hulk peete. Polnud ka hotelle ja nii ööbis meie sadakond külalist ümbruskonna taludes või sõprade juures lähimas linnas. Mul oli nimekiri, kus keegi peatub, aga paar külalist pidi siiski magama keldris põrandal. Hilisõhtul korraldasime ilutulestiku – odavate Hiina rakettidega, mis olid just tulnud hulgaliselt müüki ja olid tõenäoliselt vägagi ohtlikud.

Muusika – Spotify-eelsel ajal helikassettidele salvestatud – tekitas õhtu ainsa kultuurilise erisuse: laulud, mis olid juba kolledžipõlvest minu ameeriklastest sõprade lemmikud, ei olnud samad, mida ülikoolipõlvest mäletasid poolakad, ning seetõttu ei olnud lihtne saada kõiki korraga tantsupõrandale. Mingil hetkel käisin ülakorrusel ja sain teada, et Boriss Jeltsin on tagasi astunud, kirjutasin lühikese kolumni ühele Briti ajalehele, läksin siis alla tagasi ja jõin veel klaasi veini. Kella kolme paiku hommikul tõmbas üks pisut peast põrunud poolatarist külaline oma käekotist väikese püstoli ja tulistas paar pauku õhku, tekitades üleüldise elevuse.

Niisugune see pidu oligi. Kestis öö läbi, jätkus järgmisel pärastlõunal hilise hommikueinega ning oli kantud üleüldisest optimismist, mida mäletan tänase päevani. Meie olime oma varemeis maja üles ehitanud. Meie sõbrad olid üles ehitamas riiki. Iseäranis selgesti on mulle meelde jäänud jalutuskäik lumes – see võis olla päeval enne pidu, aga võib-olla ka pärast seda – kakskeelse kambaga, kus kõik rääkisid korraga, nii et nii inglise kui ka poola keel segunesid ja kajasid kaasikust vastu. Sellel hetkel, kui Poola oli just liitumas läänemaailmaga, tundus nagu oleksime kõik ühes meeskonnas. Olime ühel meelel demokraatia asjus, samuti selles, missugune tee viib jõukusele ja kuidas asjad üldse arenevad.

See hetk on tänaseks möödas. Peaaegu kakskümmend aastat hiljem olen nüüd valmis minema teisele poole tänavat, et mitte kohtuda mõne inimesega, kes oli toona minu uusaastapeol. Nemad omakorda poleks mitte üksnes nõus tõstma oma jalga minu koju, vaid neil oleks piinlik tunnistada, et nad on seal kunagi käinud. Õigupoolest umbes pool sellel peol olnud inimestest ei räägi enam teise poolega. Võõrandumise põhjus on poliitiline, mitte isiklik. Poola on nüüd üks kõige polariseerunumaid ühiskondi Euroopas ning me kõik leiame end ühel või teisel pool seda kõrget veelahet, mis ei lahuta üksnes neid, keda varem peeti Poolas parempoolseteks, vaid ka Ungari parempoolseid, Hispaania parempoolseid, Prantsusmaa parempoolseid, Itaalia parempoolseid ja mõningate erinevustega ka Briti ja Ameerika parempoolseid.

Osa minu uusaastapeo külalisi – nende hulgas mina oma abikaasaga – pooldab jätkuvalt Euroopa-meelset, seadustele ja turumajandusele toetuvat tsentristlikku parempoolsust. Oleme jäänud parteidesse, mis on enam-vähem samas rivis Euroopa kristlike demokraatide, Prantsusmaa ja Hollandi liberaalsete parteide ja John McCaine’i demokraatliku parteiga. Mõnigi minu külalistest peab ennast vasaktsentristiks. Teised jälle väidavad midagi muud. Nemad toetavad nüüd rahvuskonservatiivset parteid, mille nimi on Õigus ja Õiglus – parteid, mis on dramaatilisel kombel eemaldunud nendest seisukohtadest, mida kaitses lühikest aega – aastail 2005–2007 – valitsust juhtides ja kui talle kuulus presidendi koht aastail 2005–2010.

Võimust eemal oldud aastate jooksul asusid Õiguse ja Õigluse liidrid ning palju selle poolehoidjaid ja toetajaid ajapikku propageerima täiesti teistsuguseid ideid, mis pole lihtsalt ksenofoobsed ja paranoilised, vaid varjamatult autoritaarsed. Et olla valijaskonna vastu täiesti aus, siis olgu öeldud, et kaugeltki kõik ei saanud sellest aru: 2015. aasta valimistel läks Õiguse ja Õigluse partei kaheksa aastat võimul olnud paremtsentristliku partei – minugi abikaasa oli selle valitsuse liige, ehkki astus enne valimisi tagasi – vastu vägagi mõõduka kampaaniaga, kusjuures nimetatud parteid juhtis viimasel aastal nõrk ja mõjuvõimuta peaminister. Arusaadavalt tahtsid poolakad muutusi.

Kui Õigus ja Õiglus 2015. aastal valimised napilt võitis, sai selle äärmuslus otsekohe ilmselgeks. Uus valitsus rikkus põhiseadust, määrates konstitutsioonikohtusse seadusvastaselt uued kohtunikud. Hiljem kasutati samasugust põhiseadusevastast võtet, kui üritati üle sõita Poola ülemkohtust ja pandi kirja seadus, mille eesmärk oli karistada kohtunikke, kelle otsused läksid vastuollu valitsuse poliitikaga. Õigus ja Õiglus võttis üle riigi avalik-õigusliku ringhäälingu – samuti seadust rikkudes – ning vallandas populaarsed saatejuhid ja kogenud reporterid. Nende asemel tööle võetud paremäärmuslike interneti meediaväljaannete esindajad asusid kohe tegema maksumaksja raha eest valitseva partei varjamatut propagandat, mida iseloomustasid kerge vaevaga ümberlükatavad valed.

Löögi alla jäid ka riigiasutused. Kord võimule pääsenud, vallandas Õigus ja Õiglus tuhandeid riigiametnikke, asendades need oma parteibroilerite või siis parteibroilerite onupoegade ja muude sugulastega. Vallandati kindralid, kes olid aastate jooksul õppinud kallites lääne sõjaväeakadeemiates. Vallandati palju kogenud ja hea keeleoskusega diplomaate. Üksteise järel langesid ohvriks ka kultuuriasutused. Rahvusmuuseum kaotas väga hea tegevdirektori ja rahvusvaheliselt tunnustatud kuraatori. Tema asemele pandi tundmatu teadlane, kellel polnud mingit muuseumitöö kogemust ning kelle esimene suurem tööalane otsus oli maha võtta moodsa ja kaasaegse kunsti näitus. Aasta hiljem astus mees tagasi, jättes muuseumi kaosesse. Poola juutide ajaloomuuseumi – mis on ainulaadne asutus kogu Euroopas ja avati suure trummipõrinaga kõigest aasta eest – direktor tagandati ilma igasuguse selgituseta, mis jahmatas muuseumi rahvusvahelisi toetajaid ja asutajaid. Nende juhtumitega kaasnes tuhandeid samasuguseid, mis ei jõudnud pealkirjadesse. Keegi meie sõber kaotas töö ühes riigiasutuses näiteks pärast seda, kui oli edukalt ja liiga kiiresti viinud lõpule liiga palju projekte. Tema uus ja vajaliku kvalifikatsioonita direktor nägi temas arvatavasti suurt ohtu endale.

Kõigele sellele otsiti väga vähe ettekäändeid. Kõikide nende muudatuste mõte ei olnud juhtida riiki paremini. Mõte oli panna valitsus teenima partei huve, teha kohtud järeleandlikumaks ja parteitruumaks. Võib-olla peakski seda juba nimetama nii, nagu seda omal ajal tehti – Partei.

Mingit mandaati kõike seda teha parteil ei olnud: Õigus ja Õiglus sai võimule niisuguse häälteenamusega, mis lubas neil riiki juhtida, mitte aga põhiseadust muuta. Ja seetõttu, et õigustada seaduserikkumisi, loobus partei tavalistest poliitilistest argumentidest ning asus hoopis otsima vaenlasi. Mõned võtted olid vanad ja tuntud. Pärast kakskümmend aastat kestnud poolakate ja juutide mõttevahetust ja leppimist – pärast tuhandeid raamatuid, filme ja konverentse ning pärast eelmainitud suurejoonelise muuseumi rajamist – saadi rahvusvaheliselt kurikuulsaks, kui võeti vastu seadus, mis piirab avalikke vaidlusi holokausti üle. Ehkki seadust Ameerika survel lõpuks muudeti, oli sellel partei ideoloogilise vundamendi moodustavate tegelaste – ajakirjanikud, kirjanikud ning mõtlejad, sealhulgas mõned minu parteikaaslased, kes nüüd usuvad, et Poola-vaenulikud jõud kavatsevad Auschwitzi pärast hakata Saksamaa asemel süüdistama Poolat – hulgas laialdane toetus. Hiljem laskus partei mõttetusse nägelusse Iisraeli valitsusega, mis tegelikult oli mõeldud rahuldama nii Õiguse ja Õigluse partei pahameelt, natsionalistidest valijaid Poolas kui ka Benjamin Netanyahu vihaseid natsionalistidest valijaid Iisraelis.

Mõned vaenlased on uued. Pärast põgusat rünnakut islamiusuliste sisserändajate vastu – mida polnud kerge korraldada, sest muslimitest sisserändajaid peaaegu polnudki – koondas partei oma viha homoseksuaalide vastu. Üleriigilise levikuga nädalaleht Gazeta Polska – paar selle kõige tuntumat ajakirjanikku oli ka minu uusaastapeol – trükkis ära kleepsu tekstiga „LGBT-vaba ala”, et lugejad saaks need panna oma uksele või aknale. Enne järgmisi parlamendivalimisi oktoobris 2019 näitas riiklik televisioon dokumentaalfilmi „Invasioon”, mis kirjeldab LGBT salaplaani Poola vastu.1 Poola katoliku kirik, mis kunagi oli neutraalne institutsioon ja rahvusliku ühtsuse apoliitiline sümbol, asus lansseerima samasuguseid teemasid. Toonane Krakówi peapiiskop, paavst Johannes Paulus II järglane sellel ametikohal, pidas jutluse, kus kirjeldas homoseksuaale kui vikerkaarevärvilist katku, mis on tulnud punase kommunismikatku asemele.2 Jutlus pälvis Poola valitsuse heakskiidu, aga YouTube’i moderaatorid kõrvaldasid selle põhjendusega, et see oli vihakõne.

Niisuguse asjade praeguse käigu tõttu on minul raske rääkida mõne tookordse uusaastapeo külalisega ükskõik millest. Näiteks pole ma enam kordagi rääkinud Ania Bieleckaga, kes oli varem üks minu parimaid sõbrannasid – ja on ühe minu lapse ristiema –, pärast hüsteerilist telefonikõnet aprillis 2010, kui mõni päev varem oli Venemaal Smolenski lähistel alla kukkunud lennuk Poola presidendiga pardal, vahejuhtum, millest räägime veidi hiljem. Bielecka on arhitekt, kelle sõprade hulgas on, või vähemalt oli mitu sama põlvkonna kuulsamat kunstnikku ning ta ise hindab või vähemalt hindas nüüdisaja kunsti ja käis mitu korda huvist asja vastu Veneetsia biennaalil. Ta rääkis mulle kunagi, et talle meeldib jälgida biennaali külastajad – kõiki neid üleslöödud naisi oma viimistletud tualettides – vähemalt niisama palju kui eksponaate. Viimastel aastatel on tal aga tekkinud lähedased suhted Õiguse ja Õigluse juhi ning kadunud presidendi venna Jarosław Kaczyńskiga. Bielecka pakub oma kodus Kaczyńskile korrapäraselt lõunat – ta on väga hea kokk – ja arutab temaga, keda tuleks võtta valitsuskabinetti. Mulle on räägitud, et rünnaku Poola muuseumide vastu algatanud kultuuriminister on just Bielecka soovitatud. Püüdsin temaga paari aasta eest Varssavis kokku saada, aga ta keeldus. „Millest meil oleks rääkida?” ütles ta tekstisõnumis, millele järgnes vaikus.

Veel üks minu külalistest – see, kes tulistas püstoliga õhku – läks oma britist abikaasast viimaks lahku. Tema ekstsentrilisus on võtnud hoopis teise vormi ning praegu saadab ta oma päevad mööda täiskohaga internetitrollina, kes propageerib fanaatiliselt kõikvõimalikke vandenõuteooriaid, millest paljud on äärmiselt antisemiitlikud. Ta säutsub juutide vastutusest holokausti pärast; ta postitas keskaegselt Inglismaalt pärineva maali, mis kujutab väidetavalt juutide poolt risti löödud poisikest ja lisas kommentaari: „Ning nad veel imestavad, et saadeti maalt välja”, pidades silmas juutide väljaajamist Britanniast 1290. aastal. Bielecka järgib ja propageerib Ameerika alternatiivsete parempoolsete juhte, kelle keelekasutust ta kordab ja levitab.

Kolmas külaline, ajakirjanik Anita Gargas, on kulutanud viimased kümme aastat, uurides ikka ja jälle igasuguseid vandenõuteooriaid seoses president Lech Kaczyński surmaga Smolenski lennuõnnetuses ning teinud iga kord erineva järelduse.3 Ta töötab sellesama nädalalehe Gazeta Polska juures, mis avaldas geivastaseid kleebiseid. Neljas külaline Rafal Ziemkiewicz on endale nime teinud kui rahvusvahelise juudikogukonna avalik vastane. Ta räägib juutidest kui „närustest” ja „saamahimulistest”,4 nimetab juudiorganisatsioone „väljapressijateks”5 ning kahetseb oma varasemaid toetusavaldusi Iisraelile.6 Niisugusest keelekasutusest tulenev kurikuulsus on nähtavasti aidanud turgutada tema kõikuma löönud karjääri ning nüüd esineb ta sageli partei kontrollile allutatud riiklikus televisioonis.

Tean juhtumisi, et mõni nendest endistest sõpradest on oma poliitiliste vaadete tõttu võõrandunud oma lastestki. Mõningatel juhtudel on see võõrandumine täielik. Ühel minu endisel sõbral, kes on end täielikult sidunud avalikult homofoobse parteiga, on geist poeg. Paraku on see liigagi tüüpiline – lõhestav veelahe läheb läbi perekondade ja sõpruskondade. Meil on Chobielini lähistel naaber, kelle vanemad kuulavad valitsusmeelset katoliiklikku raadiojaama Radio Maryja. Nad korrutavad selle mantraid ja kuulutavad selle vastased oma vaenlasteks. „Olen oma emast ilma,” tunnistas naaber mulle. „Ta elab hoopis teises maailmas.”

Et täielikult avalikustada minu selle kõigega seotud huvid, pean selgitama, et mõnigi niisugune vandenõuteooria on suunatud minu vastu. Minu abikaasa oli poolteist aastat kaitseminister Poola koalitsioonivalitsuses, mida juhtis Õiguse ja Õigluse partei, kui see esimest korda lühikeseks ajaks võimule tõusis. Hiljem katkestas ta suhted selle parteiga ja oli seitse aastat välisminister teises koalitsioonivalitsuses, mida juhtis paremtsentristlik kodanikuplatvormi partei. 2019. aastal kandideeris ta Euroopa Parlamenti ja valiti saadikuks, ehkki praegu ei kuulu ta poliitilise opositsiooni liidrite hulka.

Olen aeg-ajalt elanud Poolas alates 1988. aastast, aga viibinud pikalt ka Londonis ja Washingtonis, kirjutades ajalooalaseid raamatuid ning tegutsedes ajakirjanikuna Briti ja Ameerika ajalehtede juures. See teeb mind Poola arusaamade kohaselt poliitiliseks abikaasaks, ehkki kuni 2015. aastani suhtus enamik inimesi minusse pigem uudishimulikult kui pahaselt. Ma pole kunagi kogenud mingit otsest antisemitismi, pole kunagi tunda saanud mingit vaenu; kui avaldasin poola roogade kokaraamatu – mis oli kõige muu hulgas mõeldud ümber lükkama negatiivseid stereotüüpilisi arvamusi Poola kohta välismaal – oli reaktsioon sellele Poolas, seda isegi poola kokkade hulgas, valdavalt positiivne, kuigi pisut üllatunud. Samuti püüdsin hoolega mitte puudutada poliitikat, vältides enamasti Poola televisiooni, välja arvatud juhtumid, kui sain rääkida oma raamatutest.

Aga kui Õigus ja Õiglus võitis, hakkas välismaal ilmuma valitsuse suhtes negatiivseid artikleid – ja selles süüdistati mind. Mind kujutati kahe režiimimeelse ajakirja, wSieci7 ja Do Rzeczy8 (mõlemas töötavad meie endised sõbrad) kaanepildil kui rahvusvahelise ajakirjanduse kulissidetagust juudi koordinaatorit ja Poola negatiivse kujutamise salajast režissööri; üks ajakiri mõtles välja isegi üksikasju minu pereelu kohta, et kujutada mind veelgi õelamana. Samasugused lood ilmusid ka riikliku televisiooni õhtustesse uudistesaadetesse, muu hulgas ka üks täielik väljamõeldis sellest, kuidas Õigus ja Õiglus on mind vallandanud kohalt, kus ma pole kunagi töötanud.9 Lõpuks minust enam ei kirjutatud: negatiivsed kirjutised Poolast rahvusvahelises ajakirjanduses kasvasid liiga ulatuslikuks, et üks inimene, olgugi juut, jõuaks kõike üksi koordineerida, ehkki aeg-ajalt tõuseb see teema sotsiaalmeedias ikka üles. Kui minu abikaasa kandideeris Euroopa Parlamenti, esitati tema meeskonnale rohkem küsimusi minu ja minu „Poola-vastase tegevuse” kohta kui tema enda kohta. Meeldib see mulle või ei meeldi, aga olen selles loos sees.

Kui see kõik algas, haaras mind omamoodi déjà-vu tunne. Meenus, kuidas lugesin kuulsat ajakirja, mida andis aastatel 1935–1944 välja rumeenia kirjanik Mihail Sebastian. Selles kirjutab ta veelgi järsematest muutustest oma kodumaal. Nagu minagi, oli Sebastian juut, ehkki mitte usklik; nagu minagi, oli enamik tema sõpru poliitikas paremal tiival. Oma ajakirjas ta näitab, kuidas fašistlik ideoloogia neelas nad üksteise järel alla, nagu tuli neelab vääramatult ööliblikad. Ta räägib sellest kõrkusest ja enesekindlusest, mis haaras tema sõpru, kui nad ei pidanud end enam eurooplasteks – kes imetlesid Prousti ja käisid Pariisis – ning hakkasid end hoopis nimetama läbi ja lõhki rumeenlasteks. Ta jälgib, kuidas nad kalduvad vandenõuteooriate küüsi või muutuvad lihtsalt julmaks.

Inimesed, keda Sebastian oli tundnud aastaid, solvasid teda otse näkku ja käitusid seejärel, nagu poleks midagi juhtunud. „Kas saab olla sõber inimestega,” arutleb ta 1937. aastal,10 „kes on omaks võtnud hulga võõraid ideid ja tundeid – nii võõraid, et tarvitseb mul ainult astuda uksest sisse ning kõik jäävad järsku häbi- ja piinlikkustundest vait?” Samal ajal kirjutatud autobiograafilises romaanis pakub jutustaja sõprust vanale tuttavale, kelle nüüdseks on temast lahutanud just poliitika. „Ei, sul pole õigus,” saab ta vastuseks.11 „Meiesugused ei saa olla sõbrad. Ei nüüd ega kunagi. Kas sa ei tunne minu juures maa lõhna?”

Praegu ei ole 1937. aasta. Sellegipoolest toimuvad samasugused muutused ka minu enda eluajal nii mõtlejate, kirjanike, ajakirjanike ja poliitikute hulgas Poolas, kus olen elanud kolmkümmend aastat, kui ka teistes ühiskondades, mida oleme harjunud nimetama läänemaailmaks. Igal pool leiab see aset, ilma et oleks vaja õigustada seda niisuguse majanduskriisiga, mis tabas Euroopat ja Põhja-Ameerikat 1920. ja 1930. aastatel. Tagasilangus aastail 2008–2009 oli suur, aga – vähemalt kuni koroonaviiruse pandeemiani – majanduskasv taastus. Põgenikekriis aastail 2015–2016 oli vapustus, aga seegi on leevenenud. Aastaks 2018 oli põgenikevool Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast Euroopasse peaaegu peatunud tänu tehingutele, mille Euroopa Liidu juhtpoliitikud sõlmisid Türgiga.

Igatahes pole inimesi, kellest ma siin kirjutan, mõjutanud ükski nimetatud kriis. Neil pole võib-olla läinud nii hästi, kui nad oleks soovinud, aga nad pole ei vaesed ega maakad. Nad pole kaotanud oma töökohta võõrtöölistele. Ida-Euroopas pole nad pärast 1989. aastat langenud poliitilise võimu ülemineku ohvriks ega üldse mingi poliitika ohvriks. Lääne-Euroopas ei kuulu nad ühtegi vaesunud rahvakihti ega ela kõigist unustatud külades. Ameerika Ühendriikides ei ela nad narkootikumidest laastatud kogukondades, nad ei saada suuremat osa oma ajast mööda kesklääne kõrtsides ning tegelikult ei mahu nad ühegi mugava stereotüübi alla, millega iseloomustatakse Trumpi valijaid – kaasa arvatud need mugavad stereotüübid, mis nad on ise endale välja mõelnud. Vastupidi, nad on hariduse saanud parimates ülikoolides, sageli oskavad nad võõrkeeli, nad elavad suurtes linnades – Londonis, Washingtonis, Varssavis, Madridis – ja käivad välismaal nagu Sebastiani sõbrad 1930. aastatel.

Mis on siis toimunud muutuse põhjus? Kas olid mõned meie sõbrad alati salamisi autoritaarsuse pooldajad? Või on siis inimesed, kellega me uue aastatuhande esimese viie minuti jooksul klaase kokku lõime, järgmise kahekümne aasta jooksul mingil moel täielikult muutunud? Ühest vastust siin ei ole ja ma ei paku välja ka mingit suurejoonelist teooriat või üleüldist lahendust. Küll aga on siin tegu ühe teemaga: teatud kindlate tingimuste korral võib iga ühiskond pöörduda demokraatia vastu. Tõepoolest, kui ajalugu vaadata, juhtub niimoodi lõpuks kõikide meie ühiskondadega.

Antiikaja filosoofidel oli demokraatiaga seoses alati kahtlusi. Platon kartis demagoogia „valelikke ja suurustlevaid sõnu” ning kahtlustas, et demokraatia ei tarvitse olla midagi muud kui alguspunkt teel türanniale.12 Ameerika demokraatliku riigikorra rajajad mõistsid samuti ohtu, mida korrumpeerunud juht võib demokraatiale tähendada, ja nägid palju vaeva, et luua institutsioonid, mis seda ei võimaldaks. Aastal 1787 koos istunud põhiseadusliku konvendi otsusega loodi valijameeste kolleegium kui vahend, mis tagab, et inimene, keda Alexander Hamilton nimetas „madalateks intriigideks võimeliseks ja mitte kuigivõrd populaarseks”,13 ei saaks kunagi Ameerika Ühendriikide presidendiks. Ehkki sellest sai lõpuks midagi kummitempliga võrreldavat – ja hilisemal ajal mehhanism, mis annab mõnes vähestest osariikidest mõnele väikesele valijaterühmale ülemäärase mõjuvõimu –, oli valijameeste kogu algul mõeldud millegi hoopis teistsugusena: nimelt kontrolliva organina, kuhu kuuluvad tähtsamad seadusandjad ja jõukamad inimesed, kes valivad presidendi ja eiravad vajadusel rahva valikut, et ära hoida „demokraatia liialdusi”.

Hamilton oli koloniaalses Ameerikas üks neist paljudest, kes luges ikka ja jälle Kreeka ja Rooma ajalugu, üritades saada selgust, kuidas vältida uue demokraatia arengut türanniaks. Lugedes vanuigi jälle kord Rooma riigimeest Cicerot, kes otsis võimalusi peatada Rooma vabariigi allakäik, tsiteerib John Adams teda kirjas Thomas Jeffersonile. Nende eesmärk oli rajada demokraatia Ameerikas mõistlikule väitlusele, tervele mõistusele ja kompromissidele. Siiski polnud neil inimloomuse olemusest mingeid illusioone: nad andsid enesele aru, et inimesed võivad mõnikord langeda oma „kirgede” ohvriks, kui kasutada nende vanamoodsat sõnapruuki. Nad teadsid, et iga loogikale ja mõistuslikkusele rajatud poliitilise süsteemi puhul on alati olemas mõistusevastaste puhangute oht.

Nüüdisajal on Jeffersoni ja teiste järeltulijad püüdnud seda mõistusevastasust ja neid „kirgi” täpsemalt defineerida ning mõista, kes ja mispärast võib kalduda demagoogiasse. Totalitarismi esimesena käsitlenud Hannah Arendt määratleb „autoritaarse isiksuse” kui täiesti üksildase inimese, kellel „pole perekonna, sõprade või isegi lihtsalt tuttavatega mingeid muid sotsiaalseid sidemeid ning kes tajub oma kohta maailmas üksnes kuuluvusest oma liikumisse või liikmelisusest parteis”.14 Theodor Adorno, üks sellest intellektuaalide põlvkonnast, kes põgenesid natslikult Saksamaalt Ameerikasse, on seda mõtet edasi uurinud. Freudist mõjutatuna otsib Adorno autoritaarse isiksuse algpõhjust varasest lapsepõlvest, võib-olla koguni allasurutud homoseksuaalsusest.

Veelgi hiljem on isiksusele iseloomulikest joontest juba kahekümne aasta eest huvitunud käitumisökonoomika uurija Karen Stenner võtnud väita, et umbes kolmandikule mistahes riigi elanikest on omane autoritaarne eelsoodumus,15 nagu ta seda nimetab, sest see sõna olevat paremini kasutatav kui isiksus, sest pole nii jäik. Autoritaarne eelsoodumus, mis eelistab ühtlust ja korda, ei tarvitse tingimata ennast esile tõsta; selle vastand „tahtevabaduse eelsoodumus”, mis eelistab mitmekesisust ja erisusi, võib samuti olla olemas varjatud kujul. Stenneri autoritarismi definitsioon ei ole poliitiline ja see pole ka sama mis konservatism. Lihtsamalt öeldes meeldib autoritarism inimestele, kes ei talu komplitseeritust: selles pole iseenesest midagi vasakpoolset või parempoolset. See on antipluralistlik. Autoritarism suhtub teistmoodi mõtlevatesse inimestesse kahtlustavalt. Sellel on allergia ägedate vaidluste vastu. Kas autoritarismi pooldajad on rajanud oma poliitika marksismile või natsionalismile, pole oluline. Tegu on mõtteviisi, mitte ideede kogumiga.