Demokraatia videvik

II

Kuidas demagoogid võidule pääsevad

Monarhia, türannia, oligarhia, demokraatia – kõik need ühiskonnakorralduse viisid olid juba rohkem kui kahe tuhande aasta eest tuntud ka Platonile ja Aristotelesele. Ent üheparteisüsteemi, mida tänapäeval leidub igal pool maailmas – meenutage Hiinat, Venezuelat, Zimbabwet – mõtles esimesena välja Lenin Venemaal 1917. aastal. Tulevastes politoloogiaõpikutes ei räägita Nõukogude Liidu rajajast kindlasti ainult kui marksismi edasiarendajast, vaid pigem kui selle püsima jäänud poliitilise süsteemi leiutajast. On ju see mudel, mida tänapäeval kasutab palju autokraate maailmas.

Erinevalt marksismist ei ole illiberaalne üheparteiriik filosoofia. Tegu on mehhanismiga, kuidas hoida enda käes võimu, ja see toimib edukalt koos paljude ideoloogiatega. See töötab hästi, kuna määratleb selgesti, kes kuulub eliidi hulka, olgu poliitilise, kultuurialase või rahanduseliidi hulka. Revolutsioonieelse Prantsusmaa ja Venemaa monarhia ajal oli valitsemisõigus aristokraatial, mis määratles end järglaste saamist ja etiketti puudutavate jäikade reeglite abil. Nüüdisaja lääne demokraatlikes riikides tagavad õiguse valitseda – seda vähemalt teoreetiliselt – mitmesugused konkurentsivormid: valimiskampaaniad ja valimised, paremale haridusele ja riigiametitele juurdepääsu tagavad testid, vaba turumajandus. Vanamoodsad ühiskonnahierarhiad on harilikult omavahel segunenud, aga tänapäeva Suurbritannias, Ameerikas, Prantsusmaal ja kuni viimase ajani ka Poolas oli enamik inimesi arvamusel, et demokraatlik konkurents on kõige õiglasem ja tõhusam tee võimu jagada. Võimul peaks olema kõige mõjukamad ja kompetentsemad poliitikud. Riigi institutsioonides – kohtusüsteemis ja riigiasutustes – peaks töötama kvalifitseeritud inimesed. Et saavutada aus tulemus, peaks konkurents nendele kohtadele olema võrdsetel tingimustel.

Lenini üheparteiriik rajanes teistsugustel väärtushinnangutel. See kukutas aristokraatliku korra, aga ei seadnud asemele toimivat mudelit. Bolševistlik üheparteiriik polnud üksnes ebademokraatlik, vaid välistas ka ausa konkurentsi ametikohtadele ja haridusele. Ametikohad ülikoolides, kohtusüsteemis ja riigiasutustes ning tööstusettevõtetes ei läinud mitte kõige töökamatele ja kõige võimekamatele, vaid kõige ustavamatele. Inimesi ei edutatud mitte võimete ega töökuse alusel, vaid selle põhjal, kui valmis olid nad kohanema partei reeglitega. Kuigi need reeglid olid eri aegadel erinevad, olid nad mingis mõttes alati järjekindlad. Nende reeglite kohaselt heideti harilikult kõrvale endine valitsev eliit ja nende lapsed, aga ka kahtlased etnilised rühmitised. Eelistati töölisklassi lapsi. Kõige rohkem eelistati neid, kes valjusti kuulutasid oma ustavust parteile, käisid parteikoosolekutel, osalesid avalikel üritustel, kus demonstreeriti oma entusiasmi. Erinevalt tavalisest oligarhiast lubab üheparteiriik teha karjääri: tõsiusklikel on võimalik tõusta kõrgemale, mis on iseäranis ahvatlev neile, keda eelmise võimu ajal ei edutatud. Arendti määrangul sobib autoritarism eriti nendele, kes tundsid end 1940. aastatel tõrjutute või allasurututena, ja ta kirjutab, et kõige halvemas variandis üheparteiriik „vahetab maailmavaatest sõltumata kõik eriti andekad ilmtingimata välja nende jobude ja lollide vastu, kelle olematu intelligentsus ja puuduv loovus on nende lojaalsuse parim garantii.”17

Lenini põlgus neutraalse riigi idee vastu, apoliitiliste riigiametnike ja objektiivse ajakirjanduse vastu oli samuti tema üheparteisüsteemi oluline osa. Ta kirjutab, et ajakirjanduse vabadus „on pettus”.18 Koosolekute vabadust nimetab ta pilkamisi „õõnsaks sõnakõlksuks”.19 Mis puudutab parlamentaarset demokraatiat ennast, siis see polnud midagi enamat kui „masinavärk töölisklassi rõhumiseks”.20 Bolševike arusaama kohaselt sai ajakirjandus olla vaba ja avalikud institutsioonid õiglased ainult siis, kui need allusid töölisklassi kontrollile – seda partei kaudu.

Vasakäärmuslaste mõnitustele „kodanliku demokraatia” ja kapitalismi konkureerivate institutsioonide aadressil, nende küünilisele arvamusele ajakirjanduse, riigiametnike ja kohtunike objektiivsuse kohta on ammusest ajast olnud ka parempoolne analoog. Harilikult tuuakse siin näiteks Hitleri Saksamaa. Aga on ka palju teisi, alustades Franco Hispaania ja lõpetades Pinocheti Tšiiliga. Lõuna-Aafrika, kus kehtis apartheid, oli de facto üheparteiriik, mis sundis oma ajakirjandust ja kohtusüsteemi tõrjuma mustanahalisi välja poliitilisest elust ja kaitsma Briti impeeriumi loodud kapitalistlikus majanduses mitte kõige edukamateks osutunud afrikandrite, peamiselt Hollandi päritolu valgete asunike järeltulijate huve.

Tõsi, apartheidlikus Lõuna-Aafrikas oli ka teisi parteisid. Aga üheparteiriik pole ilmtingimata riik, kus pole üldse opositsiooniparteisid. Ehkki Lenini kommunistlik partei ja Hitleri natsipartei arreteerisid ja mõrvasid oma vastaseid, on küllalt näiteid üheparteiriikidest, isegi vägagi jõhkra korraga üheparteiriikidest, kus mõningane piiratud opositsioon oli demonstratiivselt lubatud. Aastail 1945–1989 võimaldasid Ida-Euroopa kommunistlikud parteid opositsioonil – talurahvaparteid, pseudo-kristlikud demokraadid või väike katoliiklik partei Poolas – mängida teatud osa sealsetes kokkuklopsitud „parlamentides” või avalikus elus. Viimastel kümnenditel leidub hulk näiteid Ben Ali Tuneesiast kuni Hugo Cháveze Venezuelani de facto üheparteiriikidest, kus riigi institutsioonid on kindla kontrolli all ning ühenduste ja sõnavabadus piiratud, aga mingi sümboolne opositsioon on lubatud, kuni see ei hakka valitsevat parteid tegelikult ohustama.

Niisugune diktatuuri pehme vorm ei vaja massilist vägivalda, et võimul püsida. Selle asemel toetutakse eliitkaadrile, mis juhib ametnikkonda, riiklikku meediat, kohtuid ja mõnel pool ka riigiettevõtteid. Need tänapäeva tegelased teavad oma rolli, mis seisneb juhtide kaitsmises, ükskõik kui valelikud on nende sõnad, ükskõik kui korrumpeerunud nad on ning ükskõik kui rängalt see kõik mõjutab tavainimesi ja institutsioone. Vastutasuks on teadmine, et nad saavad oma tasu ja neid edutatakse. Parteijuhi lähimad abilised võivad saada väga rikkaks, sõlmida kasulikke lepinguid või saada kohti riigiettevõtete juhatuses, ilma et selleks oleks vaja kellegagi konkureerida. Ülejäänud võivad loota riigipalgale ning ka kaitsele süüdistuste eest korruptsioonis või saamatuses. Ükskõik kui halvasti nad ka ei tööta, oma töökohta nad ei kaota.

Üle kogu maailma leidub palju üheparteiriigi variante alustades Putini Venemaast ja lõpetades Duterte’i Filipiinidega. Euroopas on hulk nišiparteisid, millest mõnigi kuulub võimulolevasse koalitsiooni, näiteks Itaalias ja Austrias. Praegu aga, kui ma neid ridu kirjutan, on ainult kaks niisugust parteid saavutanud võimumonopoli: Õigus ja Õiglus Poolas ning Viktor Orbáni partei Fidesz Ungaris. Mõlemad on teinud suure sammu sõltumatute institutsioonide hävitamise suunas ja selle tulemusena on mõlemad oma liikmed üle ujutanud teatud hüvedega. Õigus ja Õiglus ei ole piirdunud üksnes riigiteenistuse seaduse muutmisega, mis võimaldab kergemini vallandada professionaale ja palgata nende asemele parteibroilereid, samas on asutud vallandama Poola riigiettevõtete juhte. Suuri firmasid juhtinud kogenud inimesed asendatakse parteilastega, aga ka nende sõprade ja sugulastega. Tüüpiline näide on Janina Goss, innukas mooside ja hoidiste valmistaja ning Kaczyński vana sõber, kelle käest peaminister omal ajal laenas suure rahasumma, et tasuda oma ema ravikulud. Varem tegi Goss mingit madalama taseme parteitööd, nüüd aga määrati ta Poola suurima energeetikafirma Polska Grupa Energetyczna – mis annab tööd neljakümnele tuhandele inimesele – direktorite nõukogusse. Ungaris on Viktor Orbáni väimees samuti rikas ja privilegeeritud tegelane. Teda on süüdistatud Euroopa Liidu petmises, aga ühtki juurdlust pole kunagi lõpule viidud. Ungari riik loobus süüdistustest tema vastu.

Niisugusele tegevusele saab anda palju eri nimesid: onupojapoliitika, riigi ärakasutamine, korruptsioon. Aga kui soovite, saab seda kirjeldada ka positiivsete terminitega: see tähendab lõppu vihatud meritokraatlikele arusaamadele, poliitilisele konkurentsile ja vabale turumajandusele ehk põhimõtetele, millest vähemedukad pole kunagi loomuldasa mingit kasu saanud. Sahkerdamisele rajatud ja õiglase konkurentsita süsteem ei ole just meeldiv, kui tahate elada ühiskonnas, mida juhivad andekad inimesed. Aga kui see pole teie esmane huvi, siis mis sellel ikka nii väga viga on?

Kui usute, nagu palju minu vanu sõpru nüüd usub, et Poola saab paremini hakkama, kui seda valitsevad inimesed, kes kuulutavad valjul häälel oma teatud laadi patriotismi, kes on ustavad parteijuhile, kes – Kaczyński enda sõnu kasutades – kuuluvad „paremat sorti poolakate hulka”,21 siis ongi üheparteiriik tegelikult õiglasem kui konkurentsist elav demokraatia. Miks peaks eri parteidel olema lubatud konkureerida võrdsetel tingimustel, kui ainult üks neist on väärt valitsema? Miks peaks ettevõtetel olema lubatud omavahel vabal turul võistelda, kui ainult mõni neist on parteile lojaalne ja on seetõttu tõeliselt väärt olema rikas?

Niisugune mõtteviis on nii Poolas ja Ungaris kui ka paljudes teistes endistes kommunistlikes riikides sünnitanud laialt levinud arusaama, et konkurentsireeglid on ebaõiglased, sest 1990. aastate reformid – kui massilise erastamise ja vaba turumajanduse reeglite kehtestamine majanduse ümber kujundasid – võimaldavad liiga paljudel endistel kommunistidel asendada oma poliitiline võim majandusliku mõjuvõimuga. Nii Orbán kui ka Kaczyński nimetavad oma vastaseid tihtipeale kommunistideks ja võidavad sedaviisi endale välismaal koguni imetlejaid. Orbáni puhul olidki tema peamised vastased vähemalt tema karjääri alguses tõepoolest endised kommunistid, kes olid end ümber nimetanud sotsialistideks, mistõttu tema väidetel on teatud tõepõhigi all.

Paraku tundub see innukas antikommunism, mis veerand sajandi eest näis nii tähtis, nüüd kuidagi lahja ning pealiskaudne. Vähemalt 2005. aastast alates on Poolat juhtinud ainult presidendid ja peaministrid, kelle poliitikubiograafia sai alguse kommunismivastases liikumises Solidaarsus. Kaczyński peamised rivaalid on paremtsentristlikud liberaalid, mitte vasakpoolsed. Poolas ei ole ka mingit – vähemalt mitte riigi tasandil – mõjuvõimsat ekskommunistlikku ärimonopoli, kus paljud oleks saanud teenida raha, ilma et neil oleks olnud erilisi poliitilisi sidemeid. Õigupoolest on praegu Poola poliitikaelus kõige tuntum endine kommunist, omaaegse sõjaseisukorra aegne kommunistlik prokurör Stanisław Piotrowicz, kes on nüüd Õiguse ja Õigluse kandidaat konstitutsioonikohtusse. Pole mingi üllatus, et ta on sõltumatu kohtumõistmise suur vaenlane. Orbán määrab samuti endisi kommuniste järjekindlalt kõrgetele kohtadele. Mõlema kõnealuse valitsuse „antikommunism” on lihtsalt üks silmakirjalikkuse vorme.

Sellest hoolimata on sünged hoiatused kommunismi mõjust minu põlvkonna parempoolsetele ideoloogidele meeltmööda. Mõnelegi neist näib see seletavat nende endi isiklikke läbikukkumisi või siis lihtsalt halba õnne. Kaugeltki mitte kõik, kes 1970. aastatel olid dissidendid, ei ole pärast 1989. aastat saanud peaministriks või edukaks kirjanikuks või avalikkuses lugupeetud intellektuaaliks – ning paljudes tekitab see põletavat meelepaha. Kui oled keegi, kes usub, et oled väärt valitsema, siis on oma eesmärkide saavutamise nimel ikka põhjust küll rünnata eliiti, hurjutada kohtuid ja süüdistada ajakirjandust. Pahameel, kadedus ja eelkõige arvamus, et „süsteem” on ebaõiglane – seda mitte riigi, vaid sinu vastu –, need on Poola parempoolsete vaadetega nativistlikke ideolooge valdavad tähtsamad tunded, mistõttu polegi kerge hoida lahus isiklikke ja poliitilisi motiive.

Just nimelt seda olen õppinud Poola riikliku televisiooni direktori ja isehakanud üheparteiriigi peamise ideoloogi Jacek Kurski juhtumist. Tema karjäär algas samal ajal kui tema vennal Jarosław Kurskil, kes on Poola suurima ja mõjukaima liberaalse ajalehe toimetaja. Samas peres sündinud vennad usuvad kahte täielikult erinevasse ideesse Poola teest. Nad on otsekui Poola mündi kaks poolt.

Et vendi Kurskeid mõista, on tähtis teada, kust nad on pärit: Läänemere-äärsest Gdański sadamalinnast, kus sadama kraanad kõrguvad hiiglaslike toonekurgedena vana Hansa-aegse linna silueti kohal. Kurskid jõudsid täisikka 1980. aastate alguses, kui Gdańsk oli nii Poola kommunismivastase võitluse keskus kui ka vaikne kolgas, kus elu oli ühtaegu nii tüütult igav kui ka täis intriige.

Toonasel konkreetsel hetkel ja konkreetses kohas oli perekond Kurski silmapaistval kohal. Anna Kurska oli jurist ja kohtunik ning tegutses aktiivselt ametiühingus Solidaarsus, mis oli tookord peamine opositsiooniorganisatsioon. Kurskite kodu uksed olid alati valla, igal ajal võis keegi astuda sisse, et arutada mõnd pakilist juriidilist probleemi või küsida nõu. Külaline võis jääda pikemaks juttu rääkima, teed jooma, suitsetama, jälle teed jooma ja veel juttu rääkima. Gdańskis ei helistanud 1980. aastatel keegi ette. Inimestel polnudki telefoni või siis kardeti, et seda kuulatakse pealt.

Ka Anna poegadest said aktivistid. Senaator Bogdan Borusewicz, kes tookord oli üks tähtsamaid põrandaaluse ametiühinguliikumise aktiviste, rääkis mulle, et nende kool oli laialt tuntud kui zrewoltowane – mässuline kommunistliku süsteemi vastu. Jarosław oli oma klassi esindaja kooli „parlamendis”, mis oli opositsiooni algatus, samuti kuulus ta rühma, kus loeti poola konservatiivset filosoofiat ja kirjandust. Temast veidi noorem Jacek oli võitlusest kommunismi vastu vähem huvitatud. Tema pidas ennast rohkem aktivistiks ja radikaaliks. Pärast seda, kui 1981. aastal kehtestati sõjaseisukord, mis tegi Solidaarsuse põgusale seaduslikule tegevusele lõpu, osalesid mõlemad vennad protestidel, hüüdsid loosungeid ja lehvitasid lippe. Mõlemad tegid kaastööd põrandaalusele kooli ajalehele ja seejärel juba opositsioonilise Solidaarsuse ajalehele Solidarność.

Oktoobris 1989 asus Jarosław tööle Solidaarsuse juhi Lech Wałęsa pressisekretärina. Pärast Poola esimese mittekommunistliku valitsuse valimisi tundis Wałęsa end mitte kõige paremini ja unustatuna, sest revolutsiooniliste majandusreformide ning kiirete poliitiliste muutuste tekitatud kaoses polnud talle järsku mingit rolli. Viimaks, 1990. aasta lõpul kandideeris Wałęsa presidendiks ja võitis, vähemalt osalt tänu sellele, et tal läks korda uuesti ühendada rahvas, kes oli rahulolematu Poolas kommunistliku korra kaotamiseks peetud läbirääkimistel tehtud kompromisside pärast, iseäranis aga otsuse pärast mitte panna endisi kommuniste vangi. Siit saadud kogemuste põhjal sai Jarosław aru, et poliitika talle ei meeldi, eriti veel vihameele poliitika: „Ma nägin, mida tegelikult tähendab teha poliitikat … hirmsad intriigid, otsitakse soppa, laimukampaaniad.”22

Tookord kohtus ta ka esimest korda Kaczyńskiga, hilisema Õiguse ja Õigluse partei asutajaga, kes – nagu Jarosław mulle ise rääkis – oli „kõige selle meister. Tema poliitilises mõtteviisis ei olnud niisugust mõistet nagu juhus. … Kui midagi juhtus, siis oli see kellegi mahhinatsioon. Vandenõu oli tema lemmiksõna”. (Erinevalt Jarosławist Jacek minuga ei räägi. Üks meie ühine sõber – neid on meil mitu – andis mulle tema isikliku mobiiltelefoni numbri. Saatsin sinna tekstisõnumi ning helistasin seejärel mitu korda ja jätsin sõnumi. Helistasin veel kord ja keegi hüüatas midagi ning kui ütlesin oma nime, kordas seda valjusti ja lausus: „Muidugi, muidugi” – loomulikult helistab Poola televisiooni direktor mulle tagasi. Aga ta ei teinud seda kunagi.)

Viimaks lahkus Jarosław Wałęsa teenistusest ja asus tööle 1989. aastal Poola esimeste suhteliselt vabade valimiste ajal asutatud ajalehe Gazeta Wyborcza toimetuses. Uues Poolas oli tal võimalik aidata ehitada üles midagi uut, panna alus vabale ajakirjandusele, nagu ta ise mulle rääkis, ja sellest oli talle küllalt. Jacek läks täpselt vastupidises suunas. „Sa oled idioot,” ütles ta vennale, kui sai teada, et Jarosław on lahkunud Wałęsa juurest. Jacek oli juba keskkoolis huvitatud poliitilisest karjäärist ja tegi nüüd koguni ettepaneku, et võtab venna senise töö üle, põhjendades, et keegi ei pane seda tähelegi: „Enne oli Jarek, nüüd on Jacek. Kes seda vahet märkab?”

Jacek olnud – tema venna sõnul – alati „sisse võetud” vendadest Kaczyńskitest, kes olid kohe algusest peale suured salasepitsejad, intrigeerijad ning vandenõulased. Samas ei huvitanud teda kuigi palju Poola konservatism, millest rääkivad raamatud ja vaidlused köitsid nii väga tema venda. Üks mõlema venna sõber rääkis mulle, et tema arvates polnud Jacekil üldse mingit poliitilist filosoofiat. „Kas ta on konservatiiv? Ei usu, vähemalt mitte konservatismi täpses tähenduses. Ta on inimene, kes tahab olla tipus.”23 Ning alates 1980. aastate lõpust oligi see see, kuhu ta sihtis.

Niisugustel emotsioonidel, millele suured poliitikateoreetikud harilikult ei pööra küll kuigivõrd tähelepanu, oli oluline osa selles, mis edaspidi juhtus. Jacek Kurski ei ole niisugune üksildane konformist, nagu kirjeldab Hannah Arendt, ja ta pole ka labase kurjuse kehastus ega korraldusi täpselt täitev bürokraat. Ta pole kunagi öelnud midagi mõttekat või huvitavat demokraatia kohta, poliitilise süsteemi kohta, mida ta ei poolda ega eita. Ta pole ei ideoloog ega tõsiusklik, ta on mees, kes tahab võimu ja kuulsust, millest ta enda arvates on ebaõiglaselt ilma jäetud. Et mõista Jacekit, tuleb vaadata poliitikaõpikute ja -uurimuste asemel kirjanduse antikangelasi. Vaatame näiteks Shakespeare’i Jagot, kes manipuleerib Othelloga, kasutades ära viimase ebakindlust ja armukadedust. Vaatame Stendhali Julien Soreli, kes mõrvas oma armukese, kui too jäi talle isikliku edu teel ette. Salaviha, kättemaks ja kadedus, mitte aga täielik üksildus on taustaks sellele, mis järgnes. Lõpuks pöördus Jacek Wałęsa vastu, sest nähtavasti ei andnud Wałęsa talle tööd, mida ta enda arvates vääris. Ta abiellus ja lahutas, ta andis venna ajalehe mitu korda kohtusse ning ajaleht omakorda andis tema kohtusse. Ta oli kaasautor lammutavale raamatule ja tegi vandenõuteooriatest pakatava filmi Poola parempoolsete jõudude vastu koondunud salajastest jõududest. Mõlemad projektid tagasid talle teatud autoriteedi nende hulgas, kellele nagu temalegi tundus, et nad on postkommunistlikus Poolas esimese kahekümne viie aasta jooksul ülekohtuselt võimust ilma jäetud.