Demokraatia videvik

Jacek kuulus eri aegadel eri parteidesse või fraktsioonidesse, mis olid kas väga marginaalsed või siis mõnikord rohkem tsentristlikud. Ühe tähtaja oli ta parlamendisaadik, kellena ei jätnud endast mingit märki. Ta oli ühe tähtaja ka Euroopa Parlamendi saadik ega jätnud sinnagi mingit märki. Lõpuks oli tema eriala nn must PR. Nii aitas ta torpedeerida Donald Tuski (kellest lõpuks sai Poola peaminister ja seejärel Euroopa Liidu Nõukogu president) presidendikampaaniat, levitades kuulujuttu, et Tuski vanaisa on vabatahtlikult astunud natside Wehrmachti. Kui talle selle väljamõeldise kohta küsimusi esitati, olevat Jacek seletanud väikesele ajakirjanike rühmale, et muidugi pole see tõsi, aga „ciemny lud to kupi”, mis tõlkes enam-vähem tähendab: „Rumalatele talumatsidele käib see küll.”24 Legendaarne Solidaarsuse juht Bogdan Borusewicz nimetab teda „jõhkralt hoolimatuks”.25

Aga ehkki Jacek tegutses aastaid avalikkuse ees, ei võitnud ta laialdast populaarsust, mida ta Solidaarsuse endise aktivistina enda arvates vääris. Ning tema venna arvates oli see suur pettumus: „Kogu oma elu on ta uskunud, et teda ootab suur karjäär … et temast saab peaminister, et talle on määratud saata korda midagi suurt. Siiski tahtis saatus, et teda tabab üks ebaõnnestumine teise järel. … Ta ise arvab, et see on suur ülekohus.”

Jarosławi seevastu saadab edu, ta kuulub ühiskonna koorekihti ja on arvatavasti riigi kõige tähtsama ajalehe toimetaja.

Aastal 2015 korjas Kaczyński Jaceki suhtelisest unustusest kusagil poliitika ääremaadel üles ja tegi temast riikliku televisiooni direktori. Ja see, võiks arvata, oli Jacekile võimalus senised pettumused maha matta. Kui kujutada ette, mis juhtuks BBC-ga, kui selle võtaks üle veebileht InfoWars, siis saate üldjoontes aimu, mis juhtus Poola avalik-õigusliku ringhäälingu Telelwizja Polskaga, millel on hulk raadio- ja telekanaleid ning mis on ikkagi suurele osale rahvast peamine uudisteallikas. Jaceki tegevus riikliku meedia lammutamisel oli seadusvastane, sest pärast 1989. aastat pidi riiklikust televisioonist saama avalik-õiguslik televisioon, mis on poliitiliselt neutraalne nagu BBC. Siiski asus vajadusest kätte maksta taga kihutatud mees põhjalikult tööle.

Kõige tuntumad ajakirjanikud vallandati ja asendati tegelastega, kes varem töötasid paremäärmuslikus ajakirjanduses avaliku elu ääremaadel. Väga kiiresti jõuti olukorda, kus uudistesaated ei püüdnud teha nägugi, et on objektiivsed või neutraalsed. Selle asemel vorbiti kallutatud uudiseid ja asuti ägedalt ründama inimesi ja organisatsioone, kes polnud valitsevale parteile meele järgi. Nagu selgus, polnud need rünnakud lihtsalt inetud, need tõid inimestele lausa surma. Nii rünnati kuude kaupa korduvalt populaarset Gdański linnapead Paweł Adamowiczit, süüdistades teda kõiges, korruptsioonist kuni riigireetmiseni. Ja seda kuulati: 13. jaanuaril 2019 tungis äsja vanglast vabanenud kurjategija, kes vanglas vaatas riiklikku televisiooni, heategevusliku kontserdi ajal lavale ja torkas noa Adamowiczile rinda. Linnapea suri järgmisel päeval.

Ei Kurski ega Kaczyński pole kunagi tunnistanud osa, mis telekanalil oli mõrvari mõjutamisel. Vastupidi: selle asemel et vabandust paluda, asus Telewizja Polska süüdistama teisi. Viimaste hulgas oli uus Gdański linnapea Aleksandra Dulkiewicz, kellel on nüüd tarvis ihukaitsjaid. Poznańi linnapea, nagu mitu teistki linnapead, on saanud samuti tapmisähvardusi. Poolas pole poliitiline vägivald enam tabu ja mitte keegi ei saa olla kindel, kes on järgmine ohver.

Ometi ei muutu midagi, keegi ei tunnista, et pidev viha õhutav trummipõrin võib innustada järgmist mõrvarit. Televisioon ei paista aususega endiselt silma. Tööle ei võeta ühtki neutraalset kommentaatorit. Vastupidi, kiideldakse oma suutlikkusega manipuleerida tegelikkusega. Nii näidati 2018. aastal lõiku pressikonverentsilt, kus opositsioonipartei juhilt Grzegorz Schetynalt küsiti, mida tema partei on saavutanud kaheksa võimul oldud aasta (2007–2015) jooksul. Saatelõik näitab Schetynat sõnu otsimas ja kulmu kortsutamas, video jääb venima ja lõpeb.26 Jääb mulje, otsekui polnuks Schetynal midagi öelda.

Tegelikult rääkis Schetyna mitu minutit suuremahulisest teedeehitusest, maapiirkondadesse tehtud investeeringutest ja välispoliitika edusammudest. Niiviisi manipuleeritud saatelõiku – see on üks näide paljudest – peeti nii oluliseks, et see oli mitu päeva kohe Telewizja Polska Twitteri lehekülje alguses. Õiguse ja Õigluse juhtimisel ei piirdu riiklik televisioon lihtsalt võimul oleva režiimi propagandaga, see koguni juhib tähelepanu tõsiasjale, et seda tehakse. Televisioon üksnes ei vääna ega moonuta infot, vaid koguni kiitleb sellega.

Jacek – kes pidi nii palju aastaid tundma end tõrjutuna – jõudis viimaks kättemaksutunni ära oodata. Isegi pärast seda, kui ta televisiooni direktori kohalt tagasi astus – nii mõnegi parteikaaslase meelest kippus ta liiga kaugele minema –, on ta jäänud täpselt sinna, kuhu ta enda arvates kuulub: tähelepanu keskmesse, radikaaliks, kes loobib Molotovi kokteile rahva hulka. Suutmatusest liikuda edasi poliitilises süsteemis, mis eelistab ratsionaalsust ja asjatundlikkust, tekkinud pettumustunne on nüüd kadunud. Üheparteiriik sobib talle ideaalselt, mida vastikumaks see muutub, seda rohkem hirmu ta saab põhjustada ja seda rohkem võimu tal on. Kommunismi kui vaenlast, mille vastu võidelda, pole enam olemas. Aga on ju võimalik leida uusi vaenlasi. Võit nende üle teeb ta veelgi suuremaks.

Orwellist Koestlerini on Euroopa kahekümnenda sajandi kirjanikke paelunud idee Suurest Valest ning vägevad ideoloogilised konstruktsioonid nagu kommunism ja fašism. Truudust parteijuhile nõudvad plakatid, rivis marssivad pruunsärklased ja mustsärklased, tõrvikurongkäigud, politseiterror – kõik need pealesunnitud toetusavaldused Suurele Valele on sedavõrd absurdsed ja ebainimlikud, et nende pealesurumiseks on vaja kauakestvat vägivalda ning vägivalla ähvardust, et need püsiks. Selleks on vaja pealesunnitud haridust, totaalset kontrolli kogu kultuuri üle ning ajakirjanduse, spordi, kirjanduse ja kunsti politiseerimist.

Seevastu kahekümne esimese sajandi Euroopas toimuv poliitiliste liikumiste polariseerumine nõuab nende järgijailt palju vähem. Need liikumised ei kujutagi enesest täielikku ideoloogiat ja seega ei vaja need ka vägivalda ega politseiterrorit. Need vajavad enda kaitseks oma tegelasi, aga viimastelt ei nõuta väiteid, nagu oleks must valge, nagu oleks sõda rahu või et kolhoosid on saavutanud 1000 protsenti planeeritud tootlikkusest. Enamik neist ei harrasta propagandat, mis läheb vastuollu igapäevase tegelikkusega. Aga siiski sõltuvad nad kõik kui mitte just Suurest Valest, siis nähtusest, mille kohta ajaloolane Timothy Snyder ütles mulle kunagi, et seda tuleks nimetada Keskmise Suurusega Valeks. Teisisõnu, kõik need kutsuvad oma järgijaid olema vähemalt mõnda aega alternatiivses reaalsuses. Mõnikord on see alternatiivne reaalsus kujunenud n-ö loomulikult, palju sagedamini on see hoolikalt sõnastatud, kasutades toeks moodsat turundustehnikat, auditooriumi segmenteerimise ja sotsiaalmeedia kampaaniaid.

Ameeriklastele on muidugi tuttav see, kuidas vale võib süvendada polariseerumist ja tekitada ksenofoobiat. Ammu enne presidendiks kandideerimist tuli Donald Trump Ameerika poliitikasse valeväitega, nagu poleks president Barack Obama sündinud Ameerikas, kusjuures selle vandenõuteooria mõjujõudu alahinnati tookord oluliselt. Vähemalt kahes Euroopa riigis, Poolas ja Ungaris, on meil nüüd olemas näited, mis juhtub, kui Keskmise Suurusega Valet – vandenõuteooriat – propageerib algul üks partei kui oma valimiskampaania peamist tugisammast ning seejärel valitsev partei kogu selle käsutuses oleva nüüdisaegse tsentraliseeritud riigiaparaadi võimalustega.

Ungaris pole nimetatud vale põrmugi originaalne: see rajaneb uskumusel, mida nüüd propageerivad ka Venemaa valitsus ja palju teisigi, mille kohaselt üliinimlike võimetega Ungari päritolu juudi soost miljardär George Soros olevat algatanud vandenõu eesmärgiga hävitada Ungari sinna teadlikult migrante importides. Selle teooria, nagu paljude teistegi edukate vandenõuteooriate aluseks on terake tõtt: Soros on kunagi öelnud, et jõukas Euroopa võiks teha humaanse žesti ja võtta vastu rohkem süürlasi, et aidata vaesematel Lähis-Ida riikidel toime tulla põgenikekriisiga. Aga Ungari propaganda – ja lugematu hulk Euroopa ning Ameerika paremäärmuslikke, valgete ülemvõimu propageerivaid ning identitarianistlikke27 veebilehti – läheb palju kaugemale. See väidab, et Soros õhutab juutide salanõu asendada valged, kristlastest eurooplased – ja iseäranis ungarlased – pruuninahaliste muslimitega. Niisugused liikumised ei näe migrantides niivõrd lihtsalt majanduslikku koormat ega isegi terrorismiohtu, vaid hoopis eksistentsiaalset ohtu rahvale endale. Eri aegadel on Ungari valitsus lasknud panna Sorose näo plakatitele, metroorongide põrandale ja lendlehtedele, lootes niiviisi hirmutada ungarlased toetama valitsust.

Poolas on see vale vähemalt ainulaadne. Nimelt on tegu Smolenski lennuõnnetuse vandenõuteooriaga, mis painab meie vana sõbra Anita Gargase ja väga paljude teiste meeli: usutakse, et presidendi lennuk kukkus aprillis 2010 alla salakavala vandenõu tulemusena. Sellel juhtumil on Poolas eriti suur jõud, sest lennuõnnetusel on terve hulk ajaloolisi vastukajasid. Surma saanud president Lech Kaczyński oli teel mälestama 1940. aasta Katyńi [Katõni] veresauna ohvreid (toona lasi Stalin mõrvata üle kahekümne ühe tuhande Poola ohvitseri), ka selles nähti teadlikku katset hävitada Poola toonane eliit. Lennuki pardal oli ka kümneid kõrgeid sõjaväelasi ja silmapaistvaid poliitikuid, sealhulgas palju minu sõpru. Minu abikaasa tundis peaaegu kõiki lennukis viibinuid, kaasa arvatud lennusaatjad.

Lennuõnnetusele järgnes määratu emotsioonide laine. Riiki haaras omamoodi hüsteeria, midagi samasuguse nähtuse sarnast, mis toimus Ameerika Ühendriikides pärast 11. septembrit. Televisiooni teadustajad kandsid musti leinalipse, meie Varssavi korterisse kogunesid sõbrad rääkima, kuidas seal kaugel sünges Vene metsas kordas ajalugu iseennast. Minu enda mälestused järgnenud päevadest on segased ja kaootilised. Mäletan, kuidas käisin ostmas musta kleiti, millega minna mälestusteenistustele, mäletan üht leske, kes näis nii nõrk, et ei suutnud seista, nutmas oma abikaasa matustel. Minu enda abikaasa, kes oli kutse sõita koos presidendiga Smolenskisse tagasi lükanud, käis igal õhtul lennujaamas koju toodud puusärkide juures auvalves.

Esialgu näis tragöödia rahvast ühendavat, lõppude lõpuks oli lennukis ju poliitikuid kõikidest suurematest parteidest. Matuseid toimus kõikjal üle kogu Poola. Koguni Vladimir Putin, kes tookord oli Venemaa peaminister, näis olevat liigutatud. Õnnetuse õhtul sõitis ta Smolenskisse kohtuma Donald Tuskiga, kes siis oli Poola peaminister. Järgmisel päeval andis üks kõige enam vaadatud Venemaa telekanaleid eetrisse emotsionaalse ja väga nõukogudevastase Poola filmi „Katyń”, mille on teinud Poola suurim režissöör Andrzej Wajda. Midagi niisugust pole Venemaal nii laiale vaatajaskonnale varem ega hiljem näidatud.

Paraku ei ühendanud see õnnetus rahvast. Ei teinud seda ka juhtunu põhjuste juurdlus.

Poola eksperdid sõitsid õnnetuskohale samal päeval. Nad tegid kõik võimaliku, et surnukehad tuvastada. Nad uurisid läbi lennuki vraki. Kui must kast oli leitud, asuti kokpiti kõneluste salvestisi kuulama. Tõde, mis hakkas selguma, polnud Õiguse ja Õigluse parteile ega selle juhile, kadunud presidendi kaksikvennale kuigi meeldiv. Lennuk oli startinud hilinemisega, president tahtis nähtavasti kiiresti maanduda, sest kavatses sõiduga alustada oma tagasivalimise kampaaniat. Nähtavasti tõusis ta hommikul hilja ja oli eelmisel õhtul joonud. Lennuväljale lähenedes said lendurid teada, et Smolenskis on tihe udu, kusjuures tegu polnud tõelise lennujaama, vaid lihtsalt maandumisrajaga keset metsa. Lendurid kavatsesid suunduda mujale, mis tähendanuks mitme tunni pikkust autosõitu tseremooniakohale. Kui president oli põgusalt rääkinud telefonitsi oma vennaga, avaldasid tema nõunikud ilmselt lenduritele survet, et ikkagi maandutaks. Mitu nõunikku käis lennu ajal protokolli vastaselt kokpitis. Samuti protokolli vastaselt läks sinna õhujõudude juhataja ja istus lendurite kõrvale. „Zmieścisz się śmiało” – „Te saate hakkama, julgust,” ütles ta neile. Mõni sekund hiljem põrkas lennuk vastu esimesi kaselatvu, paiskus ümber ja kukkus maapinnale.

Esialgu uskus Jarosław Kaczyński nähtavasti, et tegu oli õnnetusega. „See on teie süü ja tabloidide süü,” ütles ta minu abikaasale, kellel oli raske ülesanne teatada talle lennuõnnetusest. Sellega tahtis Kaczyński öelda, et juhtunu on valitsuse süü, sest tabloidide mõjul polnud valitsus nõustunud ostma uusi lennukeid. Aga juurdluse edenedes meeldisid selle leiud Kaczyńskile aina vähem. Lennukil polnud midagi viga.

Võib-olla nii nagu palju inimesi, kes otsivad juhuslike tragöödiate põhjuste seletamisel tuge vandenõuteooriatest, ei suutnud Kaczyńskigi leppida sellega, et tema armastatud vend suri mõttetult. Võib-olla ei suutnud ta leppida veelgi rängema tõsiasjaga, et nagu näitavad tõendid, sundisid president ja tema abilised – võib-olla koguni eelnimetatud telefonikõne mõjul – lendureid maanduma, pannes sellega alguse sündmuste ahelale, mis lõppes allakukkumisega. Võib-olla tundis ta end süüdlasena – sõit oli tema idee – või kahetses. Või siis nägi ta nagu Donald Trumpki, kuidas vandenõuteooria aitab tal võimu säilitada.

Nii nagu Trump kasutas Obama sünnipärast rääkides võimalust heita eliidile varju juba enne kandideerimist, kasutas Kaczyńskigi Smolenski tragöödiat, et koondada oma järgijaid, võita paremäärmuslaste hulgast uusi toetajaid ning veenda neid mitte usaldama valitsust ja meediat. Mingil ajal kinnitas ta, et Venemaa valitsus tulistas lennuki alla. Teinekord süüdistas ta oma venna surmas endist valitsevat parteid, nüüdset suurimat opositsiooniparteid: „Teie põhjustasite tema surma, teie mõrvasite tema, te olete jätised!” hüüatas ta kord parlamendis.28

Ükski nendest süüdistustest ei vasta tõele ja mingil tasandil näib Kaczyński ka ise seda mõistvat. Võib-olla selleks, et distantseeruda mõnevõrra valedest, mida on vaja rääkida, tegi ta vandenõuteooria propageerimise ülesandeks ühele oma kõige vanematest ja kummalisematest kaasvõitlejatest. Antoni Macierewicz kuulub Kaczyński enda põlvkonda, ta on ammune antikommunist, ehkki tal on ka mõned imelikud sidemed Venemaaga ja kummalised harjumused. Tema salajane huvi – Macierewicz on öelnud, et tema meelest on „Siioni tarkade protokollid” tõsiseltvõetav dokument – sundis koguni Õiguse ja Õigluse parteid andma 2015. aastal enne valimisi lubadust: Macierewicz ei saa kindlasti kaitseministriks.

Niipea aga, kui partei oli saanud võidu, murdis Kaczyński oma lubadust ja määras Macierewiczi just nimelt sellele kohale. Macierewicz asus otsekohe Smolenski valet kujundama. Ta lõi uue juurdluskomisjoni, kuhu kuulus kummalisi kujusid, kelle hulgas oli ka etnomusikoloog, pensionil lendur, psühholoog, Venemaa majandust tundev teadlane ja teisigi, kellel polnud mingeid teadmisi lennuõnnetustest. Eelmine ametlik ettekanne kõrvaldati valitsuse kodulehelt. Politsei käis esialgse juurdluse ajal tunnistusi andnud lennundusekspertide juures kodus, kuulas nad üle ja konfiskeeris nende arvutid. Kui Macierewicz läks Washingtoni kohtuma Pentagonis oma Ameerika ametivendadega, oli tema esimene küsimus, kas USA luurel on mingit salajast infot Smolenski kohta. Reaktsioon oli üleüldine mure ministri vaimse seisundi pärast.

Kui mõni nädal pärast valimisi hakkasid Euroopa institutsioonid ja inimõiguslaste rühmitised reageerima Õiguse ja Õigluse partei tegevusele, koondus tähelepanu kohtute ja avaliku meedia autoriteedi õõnestamisele. Smolenski vandenõuteooriale suuremat tähelepanu ei pööratud, sest ausalt öeldes oli see liiga kummaline, et kõrvalseisjad sellest aru saaks. Ja ometi põhjustas otsus tõsta fantaasia valitsuse poliitika keskmesse paljuski seda, mis nüüd järgnes.

Kuigi Macierewiczi komisjon ei esitanudki lennuõnnetuse usutavat alternatiivset seletust, sai Smolenski valest moraalne vundament teistele valedele. Need, kes jäid uskuma seda keerulist teooriat, võisid jääda uskuma ükskõik mida. Nad võisid ka leppida murtud lubadusega mitte määrata Macierewicz kaitseministriks. Nad võisid leppida – isegi hoolimata sellest, et Õigus ja Õiglus on väidetavalt patriootlik ja venevastane partei – ka Macierewiczi otsustega vallandada palju riigi kõrgemaid sõjaväelasi, tühistada relvatehingud, edutada Venemaa sidemetega tegelasi ja tungida keset ööd NATO käsutuses olevatesse ruumidesse Varssavis. See vale andis ka paremäärmuslaste reasõduritele ideoloogilise vundamendi leppida muudegi väljaütlemistega. Ükskõik missuguseid vigu partei ka ei tee, ükskõik missuguseid seadusi see ka ei riku, vähemalt „tõde” Smolenski kohta öeldakse viimaks välja.

Smolenski vandenõuteoorial on samas teinegi eesmärk: nooremale põlvkonnale, kes enam ei mäleta kommunismiaega, ja ühiskonnale, kus endised kommunistid on suuremas osas poliitikast kadunud, annab see uue põhjuse umbusaldada poliitikuid, äritegelasi ja intellektuaale, kes on esile tõusnud 1990. aastatel ja nüüd juhivad riiki. Täpsemini öeldes annab see võimaluse määratleda uus ja veel parem eliit. Pole vaja mingit konkurentsi või eksameid ega saavutustest kirendavat elulookirjeldust. Igaüks, kes kuulutab, et usub Smolenski valet, on loomuldasa tõeline patrioot – ja seetõttu kõlblik riigiteenistusse astuma. Ja Poola pole muidugi ainus riik, kus niisugune lihtne mehhanism toimib.

Vandenõuteooria ahvatlus seisneb selle lihtsuses. See seletab ära keerulise nähtuse, mingi juhuse või õnnetuse ning annab uskujale rahuldust pakkuva tunde, et talle on võimaldatud eelisõigus saada teada tõde. Neile, kellest saavad üheparteiriigi uksehoidjad, annab nende vandenõuteooriate kordamine veel täiendava tasu: võimu.

Mária Schmidt ei olnud minu uusaastapeol, aga ma tunnen teda umbes samast ajast. Ta on ajaloolane ja on kirjutanud mitu väärtuslikku raamatut stalinismist Ungaris. Ta on mind aidanud, kui kirjutasin ise stalinismist Ungaris. Kohtusime esimest korda 2002. aastal, kui ta kutsus mind Budapesti Terror Háza – terrorimuuseumi maja – avamisele, kus mind ka autasustati. Muuseum, mida ta tänapäevani juhib, käsitleb totalitarismi ajalugu Ungaris. Avamise ajal oli see üks kõige uuenduslikumaid muuseume Euroopa idaosas.

Esimesest päevast alates on muuseumil olnud karme kriitikuid. Paljudele külastajatele ei meeldi kohe esimene tuba, kus ühel seinal on hulk telereid, kust tuleb natsipropaganda ja vastasseinal on telerid, kust tuleb kommunistlik propaganda. 2002. aastal oli ikka veel šokeeriv näha neid režiime võrreldavat, ehkki nüüd on see ehk pisut muutunud. Mõnelegi tundus, et muuseum ei pööra küllaldaselt tähelepanu ja ruumi fašismi kuritegudele, ehkki kommunistid valitsesid Ungarit fašistidest palju kauem ja seega on ka rohkem, mida näidata. Mulle meeldis, et muuseum püüab oma video- ja audioekspositsioonidega jõuda ka nooremateni, samuti see, kui intelligentselt eksponaate kasutatakse. Meeldis ka see, et muuseum näitab tavalisi ungarlasi tegemas koostööd mõlema režiimiga, mis minu meelest aitab nende järeltulijatel mõista: nende kodumaa – nagu kõik riigid – peab võtma vastutuse oma poliitika ja oma ajaloo eest ning vältima seda kitsast natsionalistlikku lõksu, et oma probleemides süüdistatakse teisi.

Ometi on Ungari nüüd langenud sellesse kitsasse natsionalistlikku lõksu. Asjaolu, et Ungari tunnistas hilinemisega oma kommunistlikku minevikku – asutades muuseume, korraldades mälestustalitusi, paljastades tehtu süüdlasi –, ei aidanud, nii nagu ma lootsin, süvendada austust õigusriigi vastu. Vastupidi, kuusteist aastat pärast Terror Háza avamist ei tunnista Ungari valitsev partei mingeid piire. See on läinud koguni veelgi kaugemale kui Õigus ja Õiglus, politiseerides riikliku meedia ja hävitades erameedia, milleks kasutati ähvardusi, keelati reklaamide avaldamine ning julgustati parteisse positiivselt suhtuvaid äritegelasi ära ostma niiviisi nõrgestatud meediaettevõtteid. Lisaks ideoloogiaklakööridele on Ungari valitsus, nagu ka Venemaa valitsus, loonud uue äritegelaste eliidi, mis on Orbánile lojaalne ja saab ise sellest kasu. Üks Ungari ärimees, kes ei soovi oma nime avaldada, rääkis mulle, et varsti pärast seda, kui Orbán võttis võimu üle, hakkasid režiimi ustavad teenrid nõudma, et ta müüks oma ettevõtte odavalt neile. Kui ta keeldus, tulid „maksuinspektsioonid” ja muud kimbutamisvõtted, aga ka hirmutamiskampaania, mis sundis teda palkama endale ihukaitsjad. Lõpuks, nagu palju teisigi samasugusesse olukorda sattunuid, müüs ta oma vara Ungaris maha ja lahkus riigist.

Nii nagu Poola valitsus, kasutab ka Ungari riik Keskmise Suurusega Valet: levitatakse propagandat, mis süüdistab Ungari probleemides – kaasa arvatud koroonaviirus, millega võitluseks on riigi haiglad halvasti varustatud – olematuid muslimitest migrante, Euroopa Liitu ja jällegi George Sorost. Hoolimata oma opositsionääri mainest ja loomingulistest saavutustest oli Schmidt – ajaloolane, teadlane ja muuseumi kuraator – üks esimesi selle vale autoreid. Ta avaldab korrapäraselt pikki ja tigedaid blogipostitusi, milles manab Sorost, algselt Sorose rahaga asutatud Kesk-Euroopa Ülikooli ja „vasakintellektuaale”, kelle all ta peab silmas enamikku liberaalsete vaadetega demokraate vasaktsentristidest paremtsentristideni.

Iroonilisi asjaolusid ja paradokse jätkub Schmidti elulukku rohkesti. Schmidt ise kuulus kommunismivastasesse opositsiooni, ehkki tal polnud seal kuigi silmapaistev osa. Kunagi rääkis ta mulle, kuidas ülikooliõpingute ajal oli nii, et kõik kommunismivastased töötasid ühes ja samas Budapesti raamatukogus, kus siis mingil hetkel keegi andis märku ja kõik tõusid töö juurest püsti ja läksid koos kohvi jooma. Pärast 1989. aastat sai ta Ungaris toimunud poliitilisest pöördest suurt kasu: tema kadunud abikaasa ajas postkommunistlikul kinnisvaraturul kokku tõelise varanduse, tänu millele Schmidt elab nüüd Buda mägedes uhkes majas. Ehkki Schmidt juhtis Sorose asutatud Kesk-Euroopa Ülikooli vastu suunatud kampaaniat, on tema poeg üks selle lõpetanuid. Ja kuigi ta teab väga hästi, mis juhtus tema kodumaal 1940. aastatel, tegutses ta samm-sammult täpselt kommunistliku partei õpetussõnade kohaselt, kui võttis üle omal ajal Ungaris väga hinnatud ajakirja Figyelő: vahetas välja toimetajad, tõrjus välja sõltumatud reporterid ja asendas nad usaldusväärsete valitsusmeelsete autoritega.

Figyelő on jäänud eraomandisse ja on seetõttu tehnilises mõttes sõltumatu. Aga algusest peale polnud kuigi raske näha, kes ajakirja toetab. Väljaanne, mis õhutas rünnakuid Ungari valitsusväliste organisatsioonide vastu – kaanekujundus võrdsustas need sisuliselt Islamiriigiga –, sisaldas samuti kümmekonnal lehel valitsuse poolt kinni makstud reklaame. See ongi üheparteiriigi valitsusmeelse ajakirjanduse uus vorm, mis kasutab täpselt samasugust küünilist kõnepruuki nagu omal ajal kommunistlikud väljaanded. Tegu on Jacek Kurski Poola riikliku televisiooni Ungari variandiga: seegi on mõnitav, jõhker, õel. Aprillis 2018 avaldas ajakiri nimekirja niinimetatud Sorose palgalistest – „reeturitest”, kes töötasid Soroselt toetust saanud organisatsioonides –, seades nad niiviisi halvakspanu ja rünnakute märklauaks.29 Sama aasta detsembris pani ajakiri oma kaanele pildi Ungari juudikogukonna juhist András Heislerist, kelle ümber lendlevad pangatähed – Ungari kahekümne tuhande forindised rahad.

Schmidt nõustus minuga rääkima30 – pärast seda, kui oli nimetanud mind „arrogantseks ja ignorantseks” – ainult juhul, kui kuulan ära tema vastuväited artiklile, mille olin kirjutanud Ungarist ja muustki Washington Postile. Hoolimata niisugusest vähetõotavast sissejuhatusest lendasin siiski Budapesti, aga puhtsüdamlik vestlus, mida olin lootnud, osutus võimatuks. Schmidt räägib laitmatult inglise keelt, aga ütles mulle, et tahab kasutada tõlki. Ta kutsus kohale üsna kohkunud moega noormehe, kes üleskirjutuse järgi otsustades jättis välja terveid lõike Schmidti jutust. Ning ehkki Schmidt tunneb mind peaaegu kakskümmend aastat, põrutas ta lauale diktofoni, mis minu meelest oli umbusu märk.

Edasi kordas ta neidsamu väiteid, mis olid ilmunud juba tema blogis. Peamise tõendina, et George Soros on Ameerika Ühendriikides demokraatliku partei „omanik”, tsiteeris Schmidt üht episoodi telesaatest „Saturday Night Live”. Tõestamaks, et Ameerika Ühendriigid on „paadunud ideoloogial rajanev koloniaalriik”, tsiteeris Schmidt Barack Obama kõnet, milles viimane kritiseeris Ungari fondi ettepaneku eest rajada ausammasBálint Hómanile, kes on Ungaris 1930. ja 1940. aastatel kehtestatud juudivastaste seaduste autor. Schmidt kordas oma väidet, et sisseränne kujutab enesest Ungarile surmaohtu, ja sai pahaseks, kui küsisin mitu korda, kus kõik need sisserändajad siis on. „Nad on Saksamaal,” nähvas ta viimaks. Muidugi Saksamaal: nendel vähestel Lähis-Ida immigrantidel, kellel läks korda 2016. aastal Ungarisse jõuda, ei olnud mingit soovi sinna jääda. Sisseränne on Ungaris väljamõeldud, mitte tegelik probleem.