Kust ma pärit olen. Miks ma siin olen. Kuhu ma lähen 2.0. Välismaalase mälestused

© Valentin Ruzanov, 2021

ISBN 978-5-0055-3423-1

Создано в интеллектуальной издательской системе Ridero

Pikk päev, kõrvetav päike ja kollane liiv. Ma olen väga väsinud. Kõrgelt. See oli pikk teekond ja tagasiteed pole. Tunni või pooleteise pärast olen koloonias ja kõik saab korda. Ja minuga, kolooniaga ja nendega, kelle pärast ma läksin. Loomulikult saab kõik korda, sest me pole mitte millegi jaoks valinud kõige tugevamat – seda, kes suudab kõigest üle saada ja päästa need, kes jäävad baasi ja on määratud ootama. Oot on see, mida ma pean nüüd tegema, ja kui kevad on ohutu, siis kustutan janu.

Kollased silmad otsivad ja ei leia midagi, nad sulguvad ja avanevad uuesti.

Liiv mu silmis muudab mind teravamaks, kuid kui ma ei leia ohutut lähenemist allikale, võib see olla ohtlik. Ma vajan vett. Ma ei saa ilma veeta elada. Võib -olla proovige teda siit lähedalt leida. Liivas. Ja mis, veteranid ütlesid, et see juhtus. Kõik, mida ma vajan, on üks molekul. Kaks vesinikku, üks hapnik. Kaks vesinikku, üks hapnik… Kaks vesinikku…

Punane keel ulatub suust välja. Retseptorid muutuvad aeglaselt roheliseks ja kaetakse kilega.

Üks hapnik… Mul on vaja ainult ühte molekuli, muidu… Kaks vesinikku, üks hapnik…

Must nina teeb mitu kramplikku hingetõmmet, silmad lähevad suureks.

Vastasel juhul ei leia ma suunda.

Põrge!

Piinades peidan pea liiva alla, et mitte valu tunda.

1. SULETUD

– Kus sa selle kirjutasid? – lõi poiss mulle õlale ja ajas naeratuse sirgu. Kõhklesin, kuid siiski ümber pöörates, head latti märgates, otsustasin end mitte ära anda.

– MA OLEN?

Pärast mõtetes seismist võttis tüüp välja väikese raamatu. Pöörates üht lehte teise järel, hakkas ta valjusti lugema.

– Ja kes sa tegelikult oled?

«Kurat,» lõi kutt raamatu pauguga kinni.

– Ja mida sa siit otsid?

Poiss vaatas uuesti raamatut. – Siin on kirjas…

Kunagi ei tea, mis seal kirjas on. Tulge aga võõrasse linna, pange lips külge ja minge sellisel kujul tänavale. See on liiga palju!

– Kas sa kuuled mind?

Ma kuulan. Ma kuulan. Ja otsin ka teed baari.

– Kuidas sa sellest aru saad?

– Sa solvusid. Ta ei tulnud. Mees raamatuga. Merevaigu silmad.

(Unistused)

2. E = MV ^ 2/2

Niisiis, kuu esimesel päeval, olles kogunud kõik vajaliku, asusin teele. Kodust lahkudes lülitan telefoni välja ja komistan üle marmorikivi. «Siin on kambrid…»

Pöörates kivikest kätesse, viskan selle kergelt oma seljakotti. Minu kavatsused on kõige tõsisemad.

– Kas sa ootad kedagi?

Võttes taskust nikli, viskan selle reklaamialusele.

– Las ma räägin varandusi.

Sirutan oma käe. Ma naeratan hea tuju peale.

– Sinu rong, mustlane!

– Nyis1.

(Kirss)

3. ZOMBID

Pärast õnnetust astun autost välja. Ma ei näe midagi. Lööksin pea vastu lauda.

«Z rajoon».

Olles avastanud ebameeldiva lõhna, uurin ümbrust. Ashdvao taim. Jõgi. Olles toppinud oma seljakotti jalgade all lebava kruusaga, ronin üles teisele korrusele puhkama. Metroo helid äratavad mind pooleldi unest.

– Järgmine jaam on Park Kultury.

– … ja puhake, – pabistan, puistates jooksu pealt vääriskruusa laiali.

(Kaevaja)

4. JUHT

– Kui kellelgi pole midagi öelda, võime jätkata abieluliidu sõlmimist.

– Las nad suudlevad kõigepealt.

– Ei, las nad kirjutavad kõigepealt alla.

Olles mõnda aega publikut jälginud, lahkun hoonest ja ütlen kutsarile, et ta viiks mu kihlatu juurde.

«Ma tean seda teed,» ärkab kutsar ellu.

– Tõde?

– Atosh!

Hobused lendasid üles. Tahtsin ka lisada: «sõida kiiremini», kuid mind tõmbati sellise jõuga, et vaevalt jõudsin seljakoti haarata. Tundmatu märgiga poest mööda lennates suutsin vaevu kutsarile edasi anda, et peaksime siin kindlasti peatuma.

Paar sõna toimuvast

Pärast ootamatut kohtumist asub edasipüüdlik kirjanik rännakule. Mälestustest ajendatuna lahkub ta kodust, püüdes kaotatut tagasi saada ja tundmatut võita.

AEG: kiirendatud

KULTUUR: küberstaim

RIIDED: põll ja pütagoorlane

MORAALNE: – (kriips)

5. GOLD SPUR

– Tere. Soovime teiega kohtuda. Teiega üksi. Restoran «Zorotaya Spora…» Sporrra… Golden Spur. Seitse pi um. OKEI?

Vaatan aeglaselt noodivihikuid ja lahkun muusikapoest. Detsembrikuu lumi näos. Auto klaasipuhastid valgusfoori juures. Seal on ülekäigurada, pool tundi kesklinna läbivat teed ja oma elu riskides ületan tee «Spuri» ees. Restorani sissepääsu juures oleval pingil on kaks külmunud kuju.

– Halloween!

– Tere! Olete siiski natuke vara.

– Meile meeldib selline ilm. Sa oled ka vara.

– Jalutasin lihtsalt ringi.

Elektro-jazzi helide saatel läheme restorani, kus ma pole kolmkümmend aastat käinud. Siis oli see lihtsalt kohvik, mis ahvatles noori jaapani koomiksite demonstratsiooniga äsja ilmunud videopleieritel.

– Mida sa tellid?

– Ma olen vegan.

– Mis põhjustel?

– Eetiline.

Ameeriklased tellivad ilma märki näitamata ka taimetoite: borši, praetud kartuleid, salatit ja vett.

– Sa juhid tervislikku eluviisi. Kas sa ei taha suitsetamisest loobuda?

– Ma ei taha.

– Kas olete kõigega rahul?

– Jah.

– Kas sa oled kunagi armastanud?

– Kaks korda. Esimene abiellus teisega. Kõik kontaktid alates teisest kadunud.

– Noh. Peate parem välja nägema!

Veel pool tundi kiirustamata vestlust ja isegi naaberlauad õpivad tundma minu nooruslikku unistust – mängida New Yorgis džässi, tolleaegseid venekeelsete käsiraamatute puudumist ja minu huvi inglise keele vastu. Minu ennastsalgava loo inglise keeles katkestab ühe ameeriklase ootamatu märkus:

– Tere õhtust!

Välismaalase pilku järgides pööran ümber. Näen kahekümneaastase ettekandja põlevaid silmi, kes seisavad märkamatult mu selja taga, sellised silmad on publiku hulgas, kui esitate improvisatsiooni ajal virtuoosseid lõike.

– Tere õhtust! – ettekandja, mõnevõrra piinlik ja kerge naeratus näol, jälgib, kuidas mina, suu lahti, pööran pilgu taas ameeriklaste poole.

– Sa pead parem välja nägema! Nad noogutavad.

(Detsember)

Öö. Rasketesse mõtetesse sukeldununa kõnnin mööda kiirteed. Selle betoonkoletise ehitas printsessi viimane kosilane spetsiaalselt kiireks sõiduks ja sagedasteks kohtinguteks temaga. Kuid kohalike elanike sõnul on lühim tee vürstiriiki raudne. Ja paljud, nagu mina, valisid selle tee.

– Hei! See on minu lõuend, – pikk, kõhn tüdruk, nahktagis, takistas mu teed.

– Edasi on kahvel. Võib -olla läheme laiali.

– Rööpaid on ainult kaks.

– Aga magajaid on palju!

– Tuhk Leedu nyasuprantule.

– Ja ma saan temast väga hästi aru.

6. KOER MERES

Kahvli juurde jõudes ei tahtnud ma üldse ringteed minna ja tegin ettepaneku.

– Külm on. Kas me saame koos magada?

– Palja põlenud rohu peal? Meil pole isegi tekki.

– Kas heinakuhja sobib sulle? Üks on mäe otsas.

– Olgu, aga ainult ühel õhtul. Kusagil lähedal on piir. Mäkke ronides sättisime end heinakuhja. Ma ei tahtnud magada ja liikusin tüdrukule lähemale. Peaaegu lähedal.

– See on liiga vara. Mul pole veel külm, «lükkas ta mind käega kõrvale.

– Mis on teie lemmikbänd?

– «Acey.»

– Mis sa oled? Minu oma ka! – hääldati fraas vürstiriigi keeles ja neiu küsis üllatunult.

– Kas teate seda keelt?

– Ma saan millestki aru.

– Siis on meil lihtsam.

– USA? Sa ütlesid ainult üks kord.

– Mul pole sinuga külm.

– Hea. Ma lähen magama.

Nägin unes õudusunenägu. Ma võitlesin mõne suure mehega, kuid ta osutus nõrgaks ja andis kiiresti alla. Siis, pärast väikest pausi, kuulutas ringikohtunik ebaloomulikult oma sõnu välja:

– Daamid ja härrad. Ja nüüd on see ebatavaline matš. Sõrmus on võrreldamatu Violet! – soojendas kommentaator rahvast, tehes pikki pause, – ja võluvat kummelit! Skeem A. A. B. A. Võitja võtab kõik!

Lavale astusid kaks vapustavat kaunitari. Nad naeratasid. Nad viskasid alt ära ja hakkasid mind peksma. Neil oli välja töötatud skeem – Kummel, püüdes selja tagant haaret, püüdis hammastega mu kõrva ulatuda ja ees seisnud Violet kohendas prille ja lõpuks, trajektoori arvutanud, kukkus põlvili ja hammustas mind valusalt. Pärast teist ringi vajusin toolile, väsinud ja üllatusest peaaegu tuim – minu kallis ema mopiga hüppas rõngasse ja hakkas mind nutma:

– Poeg, ma unustasin, mis on aaba skeem. Andesta jumal!

– A -osas kasutatakse kehtestatud skeeme. B -osa koosneb mõnest imvisioonist.

Gong kõlas. «Tüdrukud tõelisest džässist» peksid mind peaga kõhtu, tirisid mind juustest ja hakkasid lõpuks Chanelilt violetset-kummelisegu kallale kallama ja alistasid.

– Ema, kallis, – hüüdsin – las nad viskavad valge rätiku!

«Nad ei saa,» vastas emme, «nad unustasid selle pesta.

– Noh, vähemalt pühkisid tolmu? – küsisin juba deliiriumis.

– Siin pole tolmu. Seal on hein, – vastas nahktagi tüdruku rahulik hääl.

– Hein. Õled. Hein. Õle, – tormasin vasakule, siis paremale, peegeldades rivaalide kujuteldavaid lööke.

«Hellita minu juurde,» sosistas tüdruk, «ja kuula.

7. NO SNACK

Valyok võttis võtme välja ja avas korteriukse. Päev oli päikeseline ja seetõttu oli kodus kerge. Ma olin näljane. Ta astus kööki ja vaatas ringi. Pliidil oli kaetud praepann. Ema polnud kodus. Pärast praepanni kaane eemaldamist avastas Valyok perestroika järgsetel aastatel majas haruldase asja – liha. Grillliha tükid! Viimati sõi ta sellist rooga mitu aastat tagasi, kui Banana ta õue mängima viis ning tunni ajaga, saksofoni ja kitarriga, said nad palju raha. Ja nüüd oli praetud liha sama maitsev kui toona. Telefon helises. Valyok võttis telefoni:

– Jah… mis kell …? Hea.

Tund hiljem oli ta juba jaamas ja märganud Fomichit, Valerat ja sugulast tervitas:

– Hei!

– Hei!

– Kas olete kõik võtnud?

– Jah.

– Ma lähen ostan sigarette.

Tagasi tulles Valyok märkas kummalist tüüpi, kes kükitasid seisvate sõprade kõrval. Kummaline tüüp oli umbes kolmekümnene täiesti intelligentne tüüp, kuid kas tüübis oli midagi eemaletõukavat või oli Valek millegi pärast pahane:

– Mis Fomich, kas sinised jälle kleepuvad?

Tip tõusis täies pikkuses püsti ja Valyok kõhkles veidi. Tüli polnud. Vestluse ajal märkamatult lähenes elektrirong. Olles kotid ja seljakotid kätte võtnud, kiirustasid kõik autode juurde ja intelligentne tüüp ei jäänud maha:

– Võta mind endaga kaasa?

– Ei.

– Kahju!

– Selyavi!

Pool tundi hiljem, olles vankrist maha laadinud, asusid kõik teele. Pagasi kõige raskem oli nööp -lõõtspill, mida lohistati kordamööda.

Kohale jõudes, seljakotid seljast võttes ja puhkama jäänud, ei märganud nad, kuidas õhtu lähenes.

– Noh, kalapüük?

– Kas teil õnge on?

Sugulane kinkis igaühele õnge ja pärast usside väljakaevamist ning mõnda aega tiiki otsides ekslemist istusid nad kõik kaldale. Kala ei püütud. Taevasse ilmus tohutu kollane kuu. Sellisel ööl puudusid ainult hundid ja libahundid.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «Литрес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на Литрес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

1

aitäh (mustlane)