Lõpp?

© Vlad Vas, 2022

ISBN 978-5-0059-2594-7

Created with Ridero smart publishing system

Sissejuhatus

Elu valmistab meile palju üllatusi, millest enamik on ebameeldivad ja mõnikord südantlõhestavad, võttes kogu meie energia ja pannes meid põlvili vajuma. Just siis, kui me leiame end meeleheitlikus olukorras ja arvame, et asi ei saa enam hullemaks minna, seisame silmitsi palju raskemate väljakutsetega. Alles siis, kui oleme kaotanud kõik, hakkame mõistma ja hindama elu tõelisi väärtusi, seda, mis on tegelikult oluline ja mis on vaid ajutine.

See on kurb, kui mitte traagiline lugu tavalisest noormehest, kes pealtnäha ei erine teistest meist. On ebatõenäoline, et ta oleks võinud eristuda rahvamassist oma väljanägemise tõttu. Tema sarnaseid inimesi on tuhandeid, kui mitte miljoneid.

Aga kui te peaksite teada saama, mis tema sees toimub, oleksite kahtlemata vaimustuses. Ta seisab pidevalt silmitsi raskustega, mis löövad maa alt välja ja tõsiste kaotustega, kuid mitte tavalise inimliku hajameelsuse tõttu, vaid katsumuste tõttu, mis tema teele satuvad: lähedaste surm, ebaõiglased süüdistused, vangla, vara kaotamine ja paljud teised saatuse löögid, mis võivad kedagi hulluks ajada, meeleheitele ja võib-olla isegi oma füüsilise keha, oma elu irratsionaalsele hävitamisele…

Mis saab temast ja kuidas ta lõpuks käitub – kas ta aktsepteerib olukorda või võtab olukorra enda kätte ja läheb kogu kurbusest ette või äkki nõrgeneb ta nii palju, et enesetapp on ainus õige vastus kõigile tema küsimustele?

Selle raamatu lehekülgedel saab sellest kõigest üksikasjalikult ja järjekindlalt teada.

1. Sild

Öö, novembrikuu ja aastaajale sobiv ilm – taevast langesid väikesed lõputud vihmapiisad, temperatuur ikka veel vaevu üle nulli, teed märjad ja libedad, veidi valgustatud haiglaselt kollaste tänavalampide poolt ja kauguses vilksatavad võimsa linna erksad värvid.

– Milline kõrge sild…» ütles noormees, tõstes oma häält veidi põnevusest ja hämmastusest, kui ta astus üle aia, mis eraldas kõnniteed ja sõiduteed, mille kõrval oli pargitud auto.

Hooletult ta astus lompide vahelt läbi, pööramata neile erilist tähelepanu, lähenes ta reelingule, mis tõkestas tema tee umbes kakskümmend viis meetrit allpool asuvasse külma, tormilise jõevee voolu. Kui ta sellisest kõrgusest kukkumine ei tapaks teda kohe, siis kindlasti halvaks ta tõsiselt, mistõttu oleks vee temperatuuri ja kiiret voolu arvestades väga raske end päästa. Isegi professionaalsele ujujale on see peaaegu võimatu väljakutse, kus ellujäämisvõimalused on võimalikult väikesed.

Mees, kellest lugu algas, oli keskealine mees, kelle nägu oli vaevu näha ja raske oli välja lugeda ainult tema siluetti ja tumedaid lühikesi juukseid. Ta oli keskmise pikkusega, sportliku kehaehitusega. Tõstnud oma musta mantli krae üles, pigistas loo kangelane silmi vastu vihma, mida tuul oli üles võtnud, mis lendas talle otse näkku ja tilkus mööda põski alla. Kuigi see tekitas temas ebamugavust, ei häirinud ega häirinud see teda liiga palju.

Temas ja kogu selles olukorras oli mingi salapära, mingi kurbus ja tohutu kuhjumine küsimusi.

– Ja milline ilus vaade siit avaneb… Imeline koht, kus maailmaga ja eluga hüvasti jätta…

2. Tutvumine

Aga kõigepealt tutvume. Lubage mul end tutvustada: minu nimi on Igor. Kolmkümmend kuus aastat olen eksisteerinud sellel kaunil maal ja see on pidev eneseotsing, vastuste otsimine küsimustele, mis tekivad iga päev.

Minu elu ei ole olnud lihtne, magus ja sile, ma ei ole sündinud hõbelusikaga suus.

Aga minu elu on olnud väga värvikas, intensiivne, see on mind mitu korda heitnud kuristikku ja ometi ei ole lasknud mul täielikult ära vajuda, justkui mõnitades mind või püüdes mulle midagi uut õpetada: maailmavaadet, tundeid, suhteid, arusaamist, väärtusi jne. Selles oli palju tõususid ja mõõnasid, õnn rändas alati ringi, kuid väga sageli läks minust mööda, ma ei suutnud seda vaevu tabada, nagu kassipoeg, kes ajab taga päikeselist jänest.

Parem oleks alustada algusest ja liikuda järjestikku, ma püüan mitte midagi vahele jätta ja rääkida ka sellest, mis mind täpselt siia sundis.

Niisiis, minu pere oli tavaline, ma ütleksin isegi, et keskmine. Üldiselt oli kõik nagu kõik teisedki, vähemalt mulle tundus see sel ajal nii. Mu ema jõi regulaarselt, mul ei olnud õdesid-vendi. Ma ei olnud oma isa kunagi näinud, ja kui olinki, siis ilmselt nii noorelt, et ma ei mäletanud seda enam.

Minu emaga seevastu oli mul au teda iga päev näha. Soovisin sageli, et ma poleks teda näinud, vähemalt purjus olekus, kuid sellest õnnest jäi ma ilma. Öeldakse, et me ei vali oma vanemaid, kuid ma arvan, et nad on meie jaoks valitud kusagil ülevalpool, isegi enne rasestumist. Nad määravad täpselt kindlaks, millal ja millisesse perekonda me peame minema, et täita teatud ülesandeid, mille Jumal on meile usaldanud, et saada jõudu lukustatud hingele.

Minu arvates on meid saadetud mingi eesmärk, kas selleks, et parandada perekonda, kuhu me tuleme, või selleks, et vältida halba ja muutuda tugevamaks, targemaks ja lahkemaks kõigi meid ümbritsevate õuduste taustal. Praegu ma muidugi nii arvan, aga tollal ei seletanud mulle seda keegi, selliseid abilisi ei olnud, vähemalt mitte minu piirkonnas, nii et see oli väga tihti raske ja valus, sest ma pidin ainult oma muredest ja vigadest õppima.

Ilmselt ei olnud mul lapsepõlve kui sellist. Kindlasti ei käinud ma oma vanematega pargis, merel, loomaaias ega atraktsioonidel jalutamas. Ma ei käinud isegi lasteaias. Ma mängisin kodus tühjade pudelite ja koeraga nimega Jack the Ripper, mu parima lapsepõlvesõbra, koos. Meie peamine mäng oli leida turvaline koht, et mitte saada peksa minu ema joomakodanikelt, ja leida midagi süüa.

Seda kohta, kus me elasime, ei saanudki nimetada majaks, nii ebasanitaarsed ja inimvaenulikud tingimused rivistusid. Aga nagu selgub, võib iga inimkonna liige kohaneda ja harjuda kõigega, isegi magada voodi või vähemalt madratsi asemel vanadel asjadel, kõndida paljajalu nii kleepuval põrandal, et jalgu maha rebida on raske, hingata sisse purjus haisu, haiseda mädanenud toidust ja prügist, süüa räpasest nõudest, kui üldse suudad toitu leida. Tualettruumi asemel oli auk põrandas ja ma olin vannidest kuulnud ainult muinasjuttudes. Aga millised muinasjutud? Lihtsalt kuulsin.

3. Esimene kaotus

Kui ma sain kuueaastaseks, lahkus mu armastatud ema sellest maailmast. Kahjuks ei suutnud ta kunagi lõpetada joomist, või võib-olla ta ei tahtnudki; ma ei saa sellele küsimusele enam kunagi vastust.

Ka Jack suri vaid mõned kuud enne mu ema, olles surnuks pekstud mõne joodiku poolt, keda minu või õigemini minu ema ringkonnas oli palju.

Üldiselt oli emast lahusoleku koormus talumatu, sest mis iganes ta ka ei olnud, ta oli ikkagi minu ainus perekond ja armastatu, kuigi ta ei andnud mulle kunagi mingit armastust, hellust ega tähelepanu, vaid tõrjus mind igal võimalusel eemale. Samuti igatsesin hirmsasti oma ustavat koera, nad olid minu perekond, kes on pöördumatult läinud kohta, kust nad enam kunagi ei naase.

Esialgu saadeti mind lastekodusse, kuid õnneks ei pidanud ma sinna kauaks jääma, sest hiljem leiti minu vanaema – minu ema ema -, kes sai minu eestkostjaks, võttis mind enda juurde ja aitas mind läbi üksinduse valu ja kaotuse kurbuse.

See üsna suure kasvu naine, tumedate juuste, laia naeratuse ja säravate, merevaikude silmadega, mis särasid ja kiirgasid ehtsat rõõmu ja hoolivust, oli väga ligipääsetav ja isegi altkäemaksu oma lahkusega, kui ta tervitas mind kindla, sõbraliku kallistusega. Meie kohtumise esimestest sekunditest alates oli selge, et võin teda usaldada.

Elamistingimused tema korteris olid palju atraktiivsemad ja rahuldavamad ning võrreldes sellega, kus ma varem olin elanud, võisin neid julgelt kuninglikeks kambriteks nimetada. Mul on isegi oma tuba. Mõned vanad asjad, riided ja mänguasjad saime naabritelt, nii et mul oli alati midagi selga panna ja midagi teha. Ma isegi sõin kolm korda päevas ja mõnikord kostitas mind vanaema maiustustega. Ma õitsesin ja muutusin iga uue hetkega õnnelikumaks, nii palju kui võimalik.

Aga minu vanaema oli kahjuks liiga vana ja invaliid ja tal oli sageli probleeme jalgadega, mis lapsepõlves saadud raske lülisambakahjustuse tõttu aeg-ajalt välja kukkusid, nii et ta ei saanud peaaegu üldse liikuda, nii et ta ei töötanud ja seetõttu oli tal vähe raha: tema pension ja minu lapse toetus, kuid tal oli peaaegu piisavalt elementaarseteks asjadeks.

Mõnikord õmbles ja müüs ta asju, mis andis talle veidi lisasissetulekut, mis säästis meid palju vaeva. Tema raskuste tõttu oli minu jaoks üha vähem aega, nii et ta mängis minuga üha harvemini ja pööras mulle vähe, kuid piisavalt tähelepanu, sest enne seda sain ma palju vähem.

Seega oli patt selle üle kurta, nii et ma olin alati rahul ja õnnelik iga temaga veedetud minutiga, kuni oli aeg kooli minna.

4. Kool

Siin kohtasin juba esimestest päevadest alates mõningast lapselikku agressiivsust enda suhtes, mis oli seotud minu välimusega: kulunud, suured või väikesed riided, veidi korrastatud juuksed. Olin ka üsna uudishimulik, lapselikult naiivne, uurisin alati kõiki, mis teistele ei meeldinud, ja samal ajal olin väga häbelik. Kui keegi küsis minult midagi, ei osanud ma vastata, sest mul polnud palju kogemusi suhtlemises. Selle tõttu ma tegelikult kannatasin, sest ma jäin tihtipeale vait ja ei suutnud oma mõtet, seisukohta väljendada või lihtsalt paar sõna kokku panna.

Alguses naljatasid paljud klassikaaslased, nimetasid mind halvasti ja tegid minu üle nalja, tüdrukud ei pööranud mulle mingit tähelepanu, ei rääkinud minuga kunagi, ei istunud kunagi ühe laua taha, ja kui ma midagi küsisin, naeratasid nad enesega rahulolevalt, hakkasid oma sõpradele sosistama ja siis kikerdasid ilmselt minu üle. See tegi mind väga pahaseks ja solvas mind sügavalt.

Aga lubage mul teile, kallis lugeja, rääkida ühest tüdrukust, kes käis minu klassis ja kelle nimi oli Olja. Ilus ingel, kõige ilusam tüdruk koolis: pikad mustad juuksed, punutud punutud punutistesse, pruunid silmad, mis särasid, kiirgasid soojust, õnne ja rõõmu. Tema lühike kasv oli minu isikliku hinnangu kohaselt kindel pluss ja ta oli alati väga kenasti ja korralikult riides. See, et ta oli pärit heast ja korralikust perekonnast, oli kohe näha. Erakordne käitumine ja suhtumine inimestesse ning kahtlemata lahke, seltskondlik ja sõbralik kõigi, isegi minu suhtes. Tema armas naeratus pakkus mulle kirjeldamatut rõõmu ja oli ilmselt ainus stiimul, mis mind koolis käima ajendas.

Ühel kevadpäeval kolmandas klassis korjasin spetsiaalselt tema jaoks kimpu, kõige tavalisema metslillekimbu, ja viisin selle kooli, et seda talle üle anda ja oma tundeid tunnistada, et rääkida talle oma esimesest suurest armastusest täiusliku tüdruku vastu.

Mul võttis kaua aega, kuni ma oma mõtetes valitsevast hirmust ja hirmust ühes kohas tardusin. Kogusin aeglaselt ja liigutamata oma mõtteid, et jagada selle armsa mehega kõige intiimsemaid asju, mis mul kolme aasta jooksul kogunenud olid. Niipea, kui ma oma mõtted kokku sain ja otse tema juurde läksin, tulid mu klassikaaslased kooli lähedal, õigemini peaaegu kooli ees, minu juurde jooksma ja hakkasid mulle vastikuid asju ja rõvedaid sõnu karjuma, millele ma ei pööranud mingit tähelepanu, sest olin juba ammu harjunud nende mõttetulemustega. Siis sai keegi aru, et sõnad on mind juba ammu alt vedanud, ja lõi mind kogu jõuga selga.

Ma kukkusin ja lasin kimpu maha, mis laiali pudenes. Metsiku naeruga tallasid poisid lilledele, mis olid viimast hüvastijätulõhna eritanud, samal ajal kui koolilapsed mind keset seda pikali lükkasid.

Pingutasin end ja hoidsin lööki nii kaua, kui suutsin, kuid siis, kui ma silmad avasin, nägin enda ees kivi, mis oli umbes kaks korda suurem kui mu väike rusikas. Kogusin oma viimased jõud ja haarasin selle, põlvitasin algul maha, siis tõusin püsti ja lõin sellega ühe oma ründaja pea puruks, kes surnuks veritses.

Ta kukkus maha ja ülejäänud poisid tõmbusid tagasi, ahhetades ja hinge kinni hoides. Vigastatud mees tõusis püsti, kuid mitte enam naerdes nagu hobune, vaid möirates nagu ema tiiva alt välja võetud tibu, keerates pea käte vahele. Ja just sel hetkel jooksis õpetaja, kes oli näinud vaid juhtunu lõppu, õue ja hakkas nagu sireen tulekahjus karjuma, et mind karistatakse karmilt. Seejärel haaras ta mind kaelast ja viis mind direktori kabinetti edasiseks menetluseks kui peamist kurjategijat ja kahtlustatavat kuriteos.

Nad ei rääkinud minuga seal pikka aega ja ei viitsinud mulle vastu astuda, see poiss jäi elama ja mind visati koolist välja, sest nad ei uskunud sõnagi, mida ma ütlesin, ja vastavalt sellele ei suutnud ma enda kaitseks midagi tõestada, sealhulgas seda, et ma ei olnud süüdi, vaid ainult kaitsesin ennast. Minu välimus ja enamik mu klassikaaslaste vandumist ei mänginud minu kasuks, nii et pidin lahkuma sellest koolist ja oma armsast Olenkast, kellele ma ei olnud kunagi suutnud end avada. Nad võtsid ta minult ära ja võimaluse temaga viimast korda rääkida.

Kogu mu keha oli kaetud verevalumite ja hõõrdumistega, kuid kõige valusam oli see seestpoolt, rindkere piirkonnas. Ja nii koputas minu uksele järjekordne raskeim kaotus. Ma ei söönud ega joonud, magasin väga pikka aega vaevu ja mu mõtted lendasid pilvedes, vabandades ja karjudes rõõmsalt ebaõiglase otsuse, minu väljaheitmise üle. Mõtlesin ka sellele, et pean tõe pärast kannatama ja mis kõige tähtsam, et Olja ja mina ei saa olla koos, nagu ma olin kujutanud ette igal vabal hetkel päeval ja öösel.

5. Pärast teist kaotust

Aja möödudes muutusin ma rahulikumaks, kergemaks. Olles emotsionaalne, mõjutatav ja sentimentaalne inimene, olin kiiresti ärritunud ja võtsin kõike äärmiselt isiklikult, kuid mu vanaema aitas mind taas kord läbi uuest raskest hetkest. Ta suhtles minuga sagedamini, kui juhtis mind kõrvale halbadest mõtetest ja kurbusest, tänu temale ei õnnestunud mul midagi rumalat teha ja ma sain peagi oma kurvast seisundist ja negatiivsetest mõtetest lahti.

Siis viidi mind üle teise kooli, probleemsetele teismelistele, sest eelmise kooli iseloomulikum andis mulle… kuidas öelda pehmeks? Vastik oli õige sõna. Lisaks ei tahtnud ma kaotada tervet aastat hea kooli otsimiseks. Uus klass andis palju lootust negatiivse tähendusega: kõik räpased, räpased, hooldamata, harimatud. Õpetajatega ei arvestanud keegi, ei kuulanud neid, kõik napsitasid, solvasid edasi ja tagasi, nimetasid halvasti, korraldasid omavahel pidevaid kaklusi ja tülisid, paljud kasutasid rõvedat keelt, isegi hullemat, kui paljud täiskasvanud, suitsetasid, ja mitte ainult sigarette, jõid, oli isegi narkomaane, kes nuusutasid liimi.

Esmapilgul oleks meid kergesti segi ajada võinud, sest meie välimus ei erinenud üksteisest kuigi palju. Minu riided olid kasutatud, nagu teistelgi, ja ma ei saanud endale uusi riideid lubada. Kuigi ma olin teistest poistest rahulikum ja ilusam, ei suitsetanud ja mõnikord oli mul ka õpetajatega tüli, vist võttis karja mentaliteet oma osa. Nagu hiljem selgus, oli meie saatusel sarnane iseloom ja stsenaarium: sama lapsepõlv, õigemini selle puudumine.

Kooli lõpuks oli minu isiklik edulugu: kolm korda üritati mind koolist välja saata ja kaks korda oleks mind peaaegu hüljatud teiseks aastaks. Ainult tänu minu selleks ajaks välja kujunenud tänavaoskustele õnnestus mul probleeme vältida, asju viimasel hetkel parandada ja isegi hilisematesse klassidesse pääseda, kui mul oli vaja säästa. Tänud selle eest, et kooliväline väljapoole sirutatud süles reaalset elu.

Kuid enne seda etappi toimus veel palju muudki, samuti toimus palju muutusi nii minus endas kui ka minu ümbruses.

Loomulikult ei saanud halb seltskond mitte kuidagi mu arengut mõjutada. Alguses suitsetasin, puhtalt "seltskonna pärast", ja siis hakkasin tarvitama kõikvõimalikke alkohoolseid jooke eri määral, sageli koos oma toonaste seltsimeestega, keda tunti kui joomaseelikuid.

Loomulikult ei olnud meil palju raha, nii et pidime kuskilt midagi varastama, edasi müüma, vahetama, ja mõned meie seltskonnast hakkasid isegi müüma, nii öelda, illegaalseid tooteid, et oma tuju parandada, st narkootilisi aineid. Minu jaoks ei tulnud see nii, kuigi ma võtsin ka asju, mis ei kuulunud mulle. Nii teenisime raha ja jäime ellu, sest me ei teadnud ega näinud muid võimalusi.

Kuid see ei kestnud kaua, kuni mind tabati ja süüdi mõisteti. Mitu korda sain ma küll kinni, kuid jäin vabaks, sest vargused olid väikesed ja ka minu vanus oli väike. Oli üsna mitu kriitilist olukorda, kuid ma sain ära, nii et ma ei saa öelda, et ma tegin seda ainult üks kord. Mind tabati kalli kella vargusest ja mul ei õnnestunud õigel ajal põgeneda sündmuskohalt, et saagist märkamatult vabaneda.

Toimus kohtuprotsess, kuid nad ei andnud mulle tõelist karistust, sest alaealistele ei anta mingit karistust, vaid ainult trahvi, hoiatuse, noomituse ja kuu aega ühiskondlikku tööd. Põhimõtteliselt lõpetasin pärast seda sellise tegevuse, kuid mitte hirmust politsei ees, vaid mõistes, et teiste inimeste raha ei ole hea võtta. See oli tänu ühele noorele mehele, kellega ma olin kohtuistungi ootamise ajal ühes kambris. Ta lihtsalt selgitas, et inimesed töötavad ja teevad kõvasti tööd, et teenida raha, et oma peret toita, kuid siis ilmuvad need väikesed poisid ja võtavad kõik, mis neile ei kuulu, halvendades sellega inimeste olukorda ja nende suhteid perekonnas. Samal ajal ei saa vargad ise rikkamaks, sest nad ei oska oma raha hallata. Ma ei ole sel moel õnnelikum, kuid lõpuks tuleb see kõik meile kõigile tagasi ja me kõik saame seda, mida me väärime. Ta ütles mulle midagi sellist; see oli ammu, aga ma ei mäleta seda sõna-sõnalt. See oli kummaline, võib-olla isegi naljakas, et üks kurjategija õpetas teist. Aga võib-olla on see õige, sest selleks, et mõista teist, peab seda ise tundma ja kogema, olles läbinud sarnase tee.

Alguses olid mu sõbrad samad ja ka nende töö ei muutunud; ma olin nendega endiselt ühenduses. Ma ei pidanud isegi midagi tegema, nad andsid mulle kõik tasuta. Kuigi ma olin lõpetanud varastamise ja olin selles osas parem, olin ma muudes asjades muutumas heast küljest.

Hakkasin palju harvemini koolis käima. Mõnikord reageerisin õpetajate tugevale survele ebaviisakusega ja see lugupidamatus vanemate suhtes tundus mulle normaalne. Mida valjemini ma õpetajatega vaidlesin, seda parem, nagu mulle tundus, lahedam, autoriteetsem sain ma oma kaaslaste silmis. Ma pidin mõnikord kodutööd tegema või pigem petma, et mitte välja visata. Minu sülditav suhtumine kõigesse koolis muutus üha tugevamaks, sest mul oli vähe huvi kooli vastu, ainult vanaema tõttu ja tema palvel käisin seal. Ta tahtis, et ma omandaksin hea hariduse, saaksin stabiilse ja usaldusväärse töökoha, et minust saaks korralik inimene ja et ma leiaksin oma koha ühiskonnas. Mind see ei huvitanud, ma lihtsalt noogutasin pead, peamine oli, et ma saaksin oma seljast lahti.

Väljas tegime oma sõpradega seda, mida tahtsime teha: jalutada, juua, suitsetada. Me ei läinud päevade kaupa koju, mõnikord magasime tänaval, trepikojas, aitades, pööningutel, kus iganes me pidime magama. Meie seltskonnas olid isegi väikesed tüdrukud, mis oli minu praeguseks kurvastuseks väga kurb. Siis läksime üle ka narkootikumidele, eriti kuna neid oli lihtne saada, ma pidin vaid kätt ette sirutama. Keskkooli lõpuks olin proovinud nii palju asju ja näinud nii palju, mida iga täiskasvanu ei suuda ette kujutada ja kiidelda või kahetseda.

Paljud meie seltskonnast, õigemini kõik peale minu, hakkasid nõelale istuma. Alguses meeldisid mulle paljud asjad ise, sest ma tegin seda kõike. Või siis ma ei suutnud vaevalt head ja halba eristada, eriti kuna kõik tegid seda, ja ma ei tahtnud rahvamassist välja paista, olla tõrjutud. Aga lõpuks sai see minu jaoks liiga palju.

Iga päevaga muutus üha hirmsamaks ja hirmsamaks vaadata, mis toimub, kuidas vanemad poisid aitavad väikestel kolmeteistkümneaastastel tüdrukutel narkootikumi saada. Nii öelda, quid pro quo, nad on kaup, nad saavad süsti, ei põlata kasutatud süstlaid, ei järgita mingit hügieeni, ei valita süstekohti. Moraal, korralikkus või sanitaarsus ei tulnud kellelegi pähegi.

Asi läks hullemaks. Kui raha ja narkootikume oli vähe, läks asi isegi nii kaugele, et poisid kaklesid omavahel, varastades kõikvõimalikke asju: naisi, vanaprouasid, lapsi – see polnud oluline. Minu seltsimehed muutusid üha enam tavalistest noortest inimestest hingetuks kehaks, zombideks, kellel oli üks madal, üsna madal eesmärk: saada veenisisest naudingut. Neil ei olnud enam midagi inimlikku, ei mingeid moraalseid põhimõtteid, ja mõnikord jõudis see peaaegu mõrvani (ma arvan, et kahjuks oli see nii, aga õnneks ma ei näinud seda). Kahjuks surid paljud neist ise üledoosi, paljud neist vaevalt üle neljateistkümne aasta vanad.

6. Uus elu

Pärast seda, kui olin paari sellisega hüvasti jätnud, hakkasin mõtlema, et mul ei ole vaja sellist elu näha ega selles osaleda. Ma mõistsin, et pean kiiresti ja radikaalselt asju muutma. Läbi otsese osalemise selles kõiges sai mulle selgeks, et see ei olnud üldse sõprus, vaid pigem ellujäämismäng.

Mitte ükski hing minu ringkonnas ei austanud kedagi ega midagi, kõik olid rahul ainult siis, kui ühine huvi sai annusega tugevdatud. Kes selliseid kingitusi tõi, sai automaatselt selleks ajaks parimaks sõbraks, keda hävitava kiusatuse pooldajad kiitsid.

Ja me tegime seda ilmselt sellepärast, et hall, kahvatu argipäev oli meile kohutavalt igav. Me kaotasime elumaisuse armastuse ja arusaamise puudumise tõttu, et me peaksime eelkõige armastama ja austama iseennast ning seetõttu hoolitsema iseenda, oma tervise ja sisemaailma eest, milles me oleme kohustatud veetma aega kuni viimase hingetõmbe ja viimase südamelöögini.

Kui keegi oleks mulle varem selgitanud, et kõiki neid rõõme saab saada täiesti tavalistest asjadest, siis poleks ma võib-olla kunagi hakanud proovima ja kasutama kunstlikke uimasteid, et mõneks ajaks head seisundit muuta ja parandada, et mitte kauemaks siia õnnetusse maailma tagasi pöörduda. Kuid meil ei olnud lapsepõlves seda ideaalset armastuse ruumi, mis on loodud tervetes peredes, kus valitseb tõeline inimlik soojus, tähelepanu ja hoolivus. Kuidas me võisime teada, et on olemas teine elu?

Ma ei näinud teisiti ja ei suutnud oma elu millegi muuga võrrelda, kuid midagi sisimas haaras mind ja hirmutas mind piisavalt, et panna mind loobuma ja jätma oma valesõbrad. Ja pärast seda hakkasid juhtuma hämmastavad asjad, minu ees hakkasid avanema täiesti uued väärtused, mis andsid mulle tõeliselt hea kogemuse ja rõõmu. See ajendas mind austama ennast ja liikuma selles suunas.

Ma lõpetasin selles seltskonnas ilmumise, nagu oleks mu kaitseingel või sisemine hääl mind instinktiivselt hoidnud ja välja tõmmanud sellest soost, millesse olin järk-järgult vajumas.

Mind viidi taas kord üle teise kooli, gümnaasiumisse, korralikumasse kooli. Hakkasin korrapäraselt tundides käima ja vabal ajal töötasin kas laadijana turul või ehitustöölisena. Ma võtsin vastu iga töö, mis oli seadusega lubatud ja mida ma oma vähese kogemuse ja noore vanuse juures saada sain.

Hakkasin lugema palju raamatuid, mida mul oli kodus palju, ma lihtsalt ei olnud neid varem tähele pannud. Lugesin teaduslikku, klassikalist kirjandust ja kuulsate inimeste elulugusid, hakkasin trenni tegema, käisin kirikus, andsin osa teenitud rahast annetusteks ja aitasin oma vanaema. Me suhtlesime palju ja muutsime temaga intiimsemaks. Ma võisin talle rääkida kõik oma sisimad mõtted ja soovid. Ta oli samuti muutunud ja oli väga õnnelik minu eest, nähes, et ma muutun paremaks.

Ma lõpetasin keskkooli, kogusin raha, et minna ülekoolisse ja läksin õppima arhitektuuri. Töötasin endiselt, hakkasin harrastama võitluskunsti, käisin jõusaalis, ujumas, jooksin hommikuti, tegin iga päev vähemalt mõningaid põhilisi võimlemisharjutusi ja olin juba ammu unustanud halvad harjumused. Nagu selgub, on väga lihtne lõpetada kõigi nende asjade tegemine.

Ma tegin trenni, et hoida oma keha heas vormis, aga ka selleks, et saada paremasse vormi ja muidugi selleks, et kiusajatele vastu astuda ja enda eest seista, sest piirkonda, kus me elasime, ei saanud nimetada turvaliseks. Kuigi siin elas palju tuttavaid, tulid siia ka võõrad, kes rändasid mööda tagumiste tänavate ringi ja keda sageli kiusati, nii et võime oma au ja lähedaste eest seista oli üks esimesi vajadusi.

Minu tutvusringkond muutus palju, igaühe kohta saab öelda ainult komplimente, ja neist parimad: haritud, korralikud, siirad inimesed headest peredest, ka sportlased, mõned isegi elukutselised. Kõik nad on karismaatilised, neil on liidriomadused, nendega on alati lihtne ja meeldiv suhelda, rääkida kõikvõimalikel teemadel ja tahaks neid jäljendada, püüelda pideva arengu, enesetäiendamise poole.